Kreeka neonatsidel on globaalsed plaanid

Kuldse Koidiku toetajad Thessalonikis meelt avaldamas. Foto: SCANPIX

Innustatud oma edust kodumaal, planeerib Kreeka paremäärmuslik partei Kuldne Koidik laienemist kõikjale, kus leidub kreeklasi, kirjutab The Guardian.

Kuldne Koidik asutati 1980ndatel aastatel. Viimaste küsitluste andmetel on nad tõusnud kolmandaks poliitiliseks jõuks riigis. Möödunud aastal jõuti esmakordselt parlamenti ning viimastel andmetel toetab neid 11,5 protsenti valijatest.

Neil on olnud seoseid nii Suurbritannia kui Saksamaa neonatsidega ning nüüd on asutud laienema Saksamaal, Austraalias, Kanadas ja USAs.

Grupi logo meenutab haakristi ning selle liikmed kasutavad sageli natsidelt üle võetud tervitusi. Nad on enda positsiooni tugevdanud kui ainus jõud, kes suudab midagi teha mädaneva süsteemiga. Neil on õnnestunud parteikontorite avamine üle terve Kreeka ning väidetavalt saadakse rahalist toetust rikastelt laevaomanikelt.

Kreekas sagenenud immigrantidevastane vägivald seostub samuti tugevalt Kuldse Koidiku ja nende ideede levikuga.

Partei esindaja Ilias Kasidiaris väitis, et partei laieneb kõikjale, kus leidub kreeklasi. Ta sõnas: «Inimesed on mõistnud, et Kuldne Koidik räägib tõtt. Meie lähieesmärkide seas on kohaliku organisatsiooni loomine Melbourne’is.»

Võõrsil elavate kreeklaste koguarvuks hinnatakse seitse miljonit. Melbourne’is elab neist ligi 300 000.

Mitmed nii põhja- kui lõunapoolkeral elavad kreeklased on sellele reageerinud teravate väljaütlemistega.

«Me ei näe Kuldses Koidikus mingit kulda. Natsionalism, fašism ja ksenofoobia pole osa meie vaimsest pärandist,» ütles isa Alex Karloutsos, USA kreeka kogukonna juhtfiguure New Yorgis.

Kuldne Koidik loodab rõhuda nii kodumaal kui diasporaas elavate kreeklaste puhul nende viimase kolme aastaga süvenenud pettumusele Kreeka riigi suhtes.

«Kuldne Koidik ei ole ühegi teise Kreeka erakonna moodi, nad on algusest peale suunanud oma pilgu ka välismaale,» rääkis Dimitris Psarras, raamatu «Kuldse Koidiku must piibel» autor. Tegu on organisatsiooni kroonikaga alates selle loomisest Nikos Michaloliakose poolt.

Sarnaselt mõtlevad rühmitused nii Euroopas kui Venemaal on toetanud parteid nii ideoloogiliselt kui majanduslikult, toetades näiteks raamatute ja ajakirjade trükkimist.

«Neil on korraliku taustauuringuga kampaania,» ütles Anastasios Tamis, Austraalias resideeruv kreeklasest ajaloolane. «Siin on palju väga konservatiivseid inimesi, nende seas endised rojalistid, endised hunta toetajad, rahvuslasi, kes tunnevad end reedetuna Kreeka välispoliitiliste otsuste tõttu, inimesed, kes on väga pettunud praeguses Kreekas. Nad ei näe selle erakonna fašistlikku külge.»

Samuti on sihtmärgiks nooremast generatsioonist põllutööliste ja madala haridustasemega immigrantide lapsed. Need, kes on kasvanud võõrsil ega tea midagi Kreekast, selle ajaloost ega sotsiaalsest ja majanduslikust taustast. Tamis tunnistab ka, et mõned tema õpilased toetavad organisatsiooni, ent ta ei arva, et Kuldne Koidik leiaks Austraalias laialdast toetust.

Austraalias elavad kreeka vaskpoolsed on asunud koguma protestiallkirju, avaldamaks survet immigratsiooniministrile Brendan O'Connorile keelata Kuldse Koidiku riiki sisenemine. Kreeka kogukond Austraalias näeb Kuldset Koidikut kui organisatsiooni, mis võitleb kõige selle vastu, mida nemad väljarännanutena on kaitsnud.

Sarnane vastuvõtt on neil olnud Kanadas, kus asuti tegutsema möödunud oktoobris. Isa Lambros Kamperidis, Kreeka õigeusu preester Montréalis, kinnitas, et need tingimused, mis kehtivad Kreekas, ei kehti võõrsil ja sellel erakonnal pole seal tegutsemiseks alust. Samuti tundis ta muret selle üle, et Kuldse Koidiku laienemine saadab signaali, justkui kreeklaste kogukond siiski toetaks neid. Ta leiab, et see kahjustab tõsiselt kreeklaste ja Kreeka reputatsiooni.

Vastuseisust hoolimata on paremäärmuslased teinud mitmeid püüdlusi laienemiseks.

Kampaaniat USAs alustati varjatult, korraldades kõigepealt heategevusüritusi, toomata välja oma tegelikke eesmärke. Seejärel hakkasid New Yorgi Astoria linnaossa ilmuma Kuldse Koidiku plakatid ning viimase sammuna avati seal ka kontor.

Ameerika kreeklastel on küll kõige tugevamad sidemed oma kodumaaga, ent selle juhtfiguurid on teatanud, et organisatsioon on nende kui immigrantide jaoks täiesti vastuvõetamatu.

Ameerikas elavad kreeklased on olnud nii Ku Klux Klani kui üldise diskrimineerimise ohvrid ning on uhked selle üle, et nende vaimne juht peapiiskop Iakovos marssis Martin Luther Kingi kõrval.

Kreekas on Kuldne Koidik asunud värbama uusi liikmeid koolidest. Ajaloolane Mark Mazower tõmbab paralleele 1930ndate Weimari vabariigi ja Saksa natsionaalsotsialistliku partei tõusuga ning märgib, et Kreeka riik ei paista veel mõistvat Kuldse Koidikuga seonduva situatsiooni tõsidust.

2009. aastal oli erakond poliitiline paaria, kogudes vaid 0,29 protsenti häältest. Praeguseks on sellel aga globaalsed ambitsioonid.

«Kui keegi oleks kümme aastat tagasi öelnud, et Kuldsest Koidikust saab suuruselt kolmas poliitiline jõud Kreekas, oleks teda peetud hulluks, aga vaadake, kus see nüüd on,» sõnas Psarras.