Le Monde: Eesti presidendi säutsuv kättemaks

Toomas Hendrik Ilves Foto: Mihkel Maripuu

Prantsusmaa väljaanne Le Monde kirjutab Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese Twitteri-sõnumitest ning sellest, et sotsiaalvõrgustikust on saanud alandatud väikerahva kättemaksuvahend.

«President säutsus jälle. Mitte meie oma, kes tegeleb piinlikemate asjadega, vaid Toomas Hendrik Ilves, kellest sai 2006. aastal Eesti president. Kaugel Euroopa põhjaosas asuv väike Balti riik, mis sai 1991. aastal iseseisvaks, on täis kurioosumeid: seal on kõige kaasaegsemad elektroonikavahendid ning  see on kõige hilisem ja vaesem eurotsooni liige, kes on kasinusmeetmetes kõige eeskujulikum. Lisaks on Eesti ainus Euroopa Liidu liige, mille presidendi tujukate seisukohtadega säutsud on andnud inspiratsiooni ooperilibretoks. See on ainus riik, kus sotsiaalvõrgustikust saab ajaloo poolt alandatud väikerahva kummaline kättemaksuvahend,» seisab Le Mondi artiklis.

Kaks nädalat tagasi @IlvesToomas ründas kahel korral 140 tähemärgise säutsuga Vladimir Putini Venemaad. Prantsuse väljaande sõnul oli presidendil selle tegemiseks kahekordne kiusatus: president sündis 1953. aastal ning kasvas üles USAs eksiilis, kui Eesti oli Nõukogude Liidu poolt okupeeritud. Ilves võttis sõna 25. märtsil, mis on 1949. aasta küüditamise aastapäev. NKVD poolt saadeti siis Siberisse 20 000 eestlast. Ilves kirjutas inglise keeles, et keegi ei ole vabandanud ning lisas: «Eesti ootab vabandust neilt, kes peavad end teistes asjades Nõukogude Liidu pärijateks».

Säutsud tekitasid Tallinna ja Moskva vahel diplomaatilisi pingeid. Need kaks riiki peavad seni läbirääkimisi piiriküsimustes. Eesti ei ole seni rahul, et Venemaa ei tunnista Eesti okupeerimist. Läbirääkimised ei ole veel lõppenud. Samal ajal aga lõbutseb @IlvesToomas sotsiaalvõrgustikus, võttes diplomaatia valvuri rolli.

Le Monde jätkab, et Eestis ei kritiseerita presidenti. Tal ei ole täidesaatvat rolli ning kommunismivastasus on  veel hästi meeles nii võimuerakondadel kui opositsioonil.

Ministrid keelduvad kommentaaridest. «Kui piirileping saab ratifitseeritud, siis ei ole see tänu Ilvesele,» teatas üks opositsioonipoliitik. Kummalist kikilipsu kandev president on kindel, et tal on õigus Twitterit kasutada nii kodaniku kui presidendina.

President võttis vihaselt sõna ka Princetoni ülikooli majandusteadlase Paul Krugmani vastu, kes kritiseeris Eesti majanduslikku edu ja kokkuhoiupoliitikat. See sai ohtralt vastukaja: internetis oli tuhandeid kommentaare ning sellel teemal avaldati rahvusvahelises ajakirjanduses artikleid. Presidendi järgijate arv Twitteris kahekordistus. Nüüdeks on see 13 456 (Eesti elanike arv on 1,2 miljonit). Tige säutsumine andis ainest ka 16-minutiliseks miniooperiks, mis kanti ette 7. aprillil Eesti muusikafestivalil.

Le Monde lisab, et Toomas Hendrik Ilves on unustanud oma sotsiaaldemokraatliku päritolu. Eesti meedia spekuleeris, et kainuse ja jõusaali külastamise poolest tuntud president võis säutsudeks innustust saada mõnest kangemast joogist. President olevat ikkagi eelkõige solvunud eestlasest säutsuja. Ta oli nõukogudevastane, kes võitles okupatsiooni vastu New Yorgis ja Münchenis, olles raadiojaama Vaba Euroopa ajakirjanik, ning talle ei meeldi õpetussõnu kuulata. Prantsuse väljaanne lisab, et ta on ülbe mässajast dändi, punkmuusika austaja, kes külastab Tallinna menubaare, käes klaas õlut ning seljas nahkjakk.

Säuts 6. juunist 2012 kell 20.57. President säutsub: «Kirjutada, et me ei tea midagi, et oleme õnnelikud, ülbed ja rahulolevad ning eelkõige ikka neegrid». Teine säuts kell 21.06: «Meie riiki peetakse eelarveküsimuses tühermaaks. Princeton ja Colombia vist ei mõista.» Kell 21.15 tuleb veel üks: «Mida me eestlased üldse teame? Oleme vaid idaeurooplastest idioodid. Harimatud. Ühel päeval saame sellest aru. Nostra culpa».

Kell 21.32 presidendi vihane reageering jätkub: «Idaeurooplastesse suhtutakse nagu kõntsa. Nende inglise keel on olematu. Neil ei ole oma seisukohti ja nad teevad vaid seda, mis neile öeldakse».

Le Monde nendib, et  2. aprillil on president Ilvest näha ikka kireva kikilipsuga Tallinnas presidendilossis ja ta kätleb. Ta käed on horisontaalselt, hoides distantsi. Solvumise märgiks on see, et Paul Krugman ei ole talle vastanud.

«Ma olen tüdinenud sellest, et idaeurooplasi peetakse alaminimesteks. Krugmanil on oma nägemus, mis pärineb USAst ja sealsetest riiklikest kulutustest. Meie ainsaks valikuks on kokkuhoid, sest meil ei ole võimalik mõistlikel tingimustel laenata. Mida tema üldse teab meist ja meie läbielamistest? Tal on Nobeli preemia ja teda muu ei huvita. Tal on ideoloogiliselt rumal seisukoht demokraatlikult valitud valitsuse poliitika kohta,» teatab Ilves.

Veel paaris vihases säutsus tõdeb Toomas Hendrik Ilves, et ühelt poolt ajab Angela Merkel ja Euroopa Komisjon Brüsselis ranget eelarvepoliitikat, et olla ka edaspidi jätkusuutlik. Teisaltt aga peavad Paul Krugman ja temasugused kokkuhoidu majandusprobleemide üheks põhjustajaks. Eestlastel on halb maiste suus selle tõttu, et nad peavad toetama kreeklasi, kelle pensionid ja palgad on eestlaste omast suuremad. Eestlased rändavad massiliselt parema palga ootuses Soome ja mujale tööle.

Le Monde küsib, kellel siis õigus on. Eestis vastatakse muusikaga.

1988. aastal leidis aset laulev revolutsioon, mis oli öine Nõukogude Liidu vastane meeleavaldus patriootiliste lauludega. President Ilvese Paul Krugmani kohta käivad säutsud andsid inspiratsiooni Balti päritolu USA heliloojale Eugene Birmanile miniooperiks. Birmani sõnul oli Ilvese pahameel dramaatiline ning annab edasi ajastu hõngu. Ooperile libreto kirjutanud Scott Diel lisas, et talle pakkus lõbu president, kes reageeris irratsionaalsel inimlikul tasandil.

President ei käinud 7. aprillil seda ooperit vaatamas. See-eest jätkas ta säutsumist, seekord oli teemaks USA väljaandest Foreign Affairs pärit artikkel «Sotsiaaldiplomaatia ehk kuidas diplomaadid on hakanud säutse armastama».

«Nostra culpa» on miniooper Toomas Hendrik Ilvese Twitteri säutsumistest. Solistina astus esiettekandel üles lauljanna Iris Oja, keda saatisTallinna Kammerorkester.