Arseni Roginski: hirm jäi inimesi aastateks saatma

Ühingu Memorial juht Arseni Roginski. Foto: Argo Ideon

Venemaa ühe vanema ja tuntuma vabaühenduse, nõukogudeaegseid repressioone uuriva ühingu Memoriaal juhatuse esimees Arseni Roginski tutvustas Moskvat külastanud Eesti parlamendiliikmetele traagiliste ja liigutavate lugudega säilikuid ühingu unikaalsest arhiivist.

Memoriaali peakorteris Moskvas on hoiul ka mitmeid Eestiga seotud ajalooväärtusi.

Arseni Roginski (67) on ka ise nõukogudeaegne poliitvang. Muide, Tartu Ülikooli kasvandik, mistõttu ta nimetab Eestit oma teiseks koduks.

Praegu Roginski juhitav Memoriaal asutati juba 1989. aastal Gorbatšovi perestroika tuultes. Nüüdseks on tegemist lausa kümnete eri ühenduste kogumiga nii Venemaal kui väljaspool seda.

Pärast lühikest organisatsiooni tutvustust juhatab ajaloolane talle külla tulnud Eesti delegatsiooni – nende seas riigikogu väliskomisjoni esindajad Marko Mihkelson, Jevgeni Ossinovski, Imre Sooäär ja Vladimir Velman ning ka Eesti suursaadik Moskvas Jüri Luik – Memoriaali arhiivi hoidlasse, et esitleda vaid mõningaid näiteid seal säilitatavast.

Sõjaväekuue saladus

«Siin on ühed märkmed. Näete, paberitükid märkmetega?» võtab Arseni Roginski välja ühe kileümbriku vanade, segasevõitu tindisirgeldustega. «Need ei ole meil täpselt dateeritud. Aga lugu ise – täielik fantastika! On 1938. aasta, mees on arreteeritud, tema naine vabaduses. Uurija kutsub äkitselt naise välja. Uurija räägib: teie mees on meie juures, istub, andis siin teie jaoks oma sõjaväe vormikuue (v.k gimnastjorka), et te peseksite selle puhtaks ja õmbleksite nööbid uuesti ette.

Naine haarab selle gimnastjorka, viib koju. Nutab, sest kuuest on näha, et seda pole kuude viisi seljast võetud, lisaks on riie verine. Ta näeb seda kõike. Peseb ja peseb ... Mõtleb juba tagasi viia, aga siis tuleb meelde – miks ta tahtis nööpide õmblemist? Nööbid on ju tugevasti ees, kõvasti kinni õmmeldud.

Siis taipab. Nööbid on kahekordsed – sõjaväelase kuub. Lõikab nööbid ära ja leiab nende vahelt sigaretipaberil märkmed. Teate: vanglas ei antud ju paberosse, vaid mahorkat ja sigaretipaberit, kuhu see keerata.

Aga naine oli kuue juba puhtaks pesnud. Ta pesi seda kaua ja põhjalikult. Ning ta ei saanudki lugeda, mis neil märkmetel seisis. Suutis ehk välja lugeda paar-kolm arusaamatut sõna.

Ning suri nende sisu teada saamata.

Pärast toodi need paberitükid meile. Märkmete uurimine oli keeruline, aga me ikkagi lugesime, kuidas ta kinni võeti ning mis temast sai.»

Väljavõte üleskirjutusest Memoriaali arhiivis:

«[---] 23. märtsil 1937 viidi mind koduvärava juurest [---] Lubjankale. Kohe üksikkambrisse, kus olin 95 ööpäeva. [---] ülekuulamised [---] viis päeva magamata ja söömata, uurija [---]

[---] Vanglas sain teada, et see kõik on provokatsioon, mingeid tõendeid minu vastu ei ole (keelati kirjutada). Septembris

[---] sain kirjutada uurijale ägeda protesti. Palusin lisada toimikusse. Uurija, endine ülem, luges seda, nõudis, et ütleksin lahti. Mina taotlesin oma. Löödi, mõnitati, pandi 26 päevaks kartserisse. Pime, külm, niiske. [---]

[---] 480 grammi leiba, kruus vett. Mõtlesin, et suren, pidasin vastu. Minu keeldumise eest esitati mulle süüdistus 1. punkti järgi, st kodumaa reetmine. Uurija lubas süüdistuse tagasi võtta, kui loobun protestist. Nõustusin. [---]

[---] Hullumeelsuseni viidud, läbivintsutatud, kirjutasin juunis alla. Siis viidi üldkambrisse, ei piinatud enam. [---]»

Väljavõtte lõpp.

«Lõpuks ta kirjutas muidugi neile koletislikele süüdistustele alla,» kõneleb Roginski. «Aga selle eest, et alla kirjutas, lubati naisele edasi anda see gimnastjorka, et see puhtaks pesta. Naine viis kuue uurijale tagasi. Kolm nädalat hiljem lasti mees maha. Ja abikaasa sai sellest teada samuti alles aastakümnete pärast,» lõpetab ajaloolane kurva jutustuse.

Ent see on vaid üks lugu. Kui palju ränki inimsaatusi võib veel sisaldada kogu see Memoriaali arhiiv, mis on suuresti kogutud represseeritute perede tehtud annetuste põhjal?

Lugematud kirjad Gulagist

«Neil riiulitel on dokumendid, mida inimesed on meile toonud,» näitab Roginski. «Mis need siis on? Põhiliselt kirjad laagritest, memuaarid. Lõppematu rivi Gulagi ning Gulagiga seotud dokumente. Neid on väga ja väga palju. Need on isiklikku laadi paberid – see, mis on hoitud alles peredes. Palju on meil selliseid kirju, kus vanemad on laagritest pidanud lastega kirjavahetust. Lapsed aga kirjutavad kirju Stalinile, Vorošilovile jne. On kirju, kus naine kahtlustab, et tema mees on maha lastud, aga ei suuda sellega leppida ning kirjutab aastaid talle kirju,» tutvustab ta.

«Dokumentide koguhulka ei ole võimalik öelda. Meil on näiteks terve omaette memuaaride fond. Suur hulk on n-ö Samizdati dokumente, mis kajastavad vastupanu Nõukogude võimule 1960. ja 1970. aastail. Memoriaali jaoks on tähtis, et see kõik on toodud just meile, aga mitte antud riigile. Meie oleme kohustunud neid säilitama ja hoidma. Ning see paneb meie elu teinekord veidi keerulisse olukorda. Kui ma ei teaks, et mul on vastutus nende väärtuste säilimise eest, võiks ehk teinekord olla veidike julgem. Nagu proletariaadil, kellel pole kaotada midagi peale ahelate ...»

Roginski näitab dokumente pealdisega «Ost».

«Need käivad inimeste kohta, kes viidi sõja ajal sunniviisil Saksamaale tööle. Hakkasime nendega tegelema, saime endale suure hulga ostarbeiter’ite kirju. Selgub, et nendegi kohta käib terve hulk imestusväärseid lugusid. Aga mitte keegi pole varem nendega keegi tegelnud. Ja kas teate, miks?

Need olid ju põhiliselt noored tüdrukud ja poisid, keda ära saadeti. Kui nad oma külasse naasid, milline oli siis nende reputatsioon? Sakslaste sabarakud! «Meie siin sõdisime, meie siin kannatasime, aga teie seal ...» Ja sellepärast nad sageli ei rääkinudki oma elust kellelegi midagi.

Teinekord need endised vangid kogunesid omavahel, jõid ehk üheskoos Stalini surmapäeval klaasikese või midagi sarnases vaimus.

Suur töö on meil nendega tehtud; meil on hulk kirju, fotosid jne. Nende poolt on huvi muidugi saada abi, et taotleda pensione jne. Midagi oleme nende heaks saanud ära teha.»

Ajaloolane võtab kiirköitjast välja mõned vanad fotod. Grupipildid, mille iseloomulik tunnus on, et osa nägusid on üle soditud.

«Meile on väga palju toodud perekondade fotoarhiive. Vaadake, mitte-nõukogude inimestel on seda kõike täiesti võimatu mõista. Mida tähendavad need ülevärvitud nägudega fotod? Meil on selliseid pilte üpris palju. Aga need, kel on nõukogude aja kogemus olemas, teavad – kui inimesi arreteeriti, oli kaks võimalust.

Üks variant: visata need fotod ära. Aga kui see oli näiteks grupipilt ning võib-olla sa olid ise peal ja sellest pildist oli kahju? Siis hakati neid nägusid üle võõpama. Vaadake, kui palju siin on neid pilte, ülemääritud füsiognoomiaga. See on ju kõigile selge ...

Ning siin pole ju mitte ainult ülevärvitud, vaid ka katkirebitud pildid. Kindlasti oli vaja kedagi fotolt välja rebida ja rebitud osa ära põletada. See on üks, küllaltki tõsine Nõukogude mälu sümbol.

Te saate ju suurepäraselt aru, et niisugune mälu kujundamine ei saanud jätta mõju avaldamata ka Venemaa kodanike praegusele mentaliteedile. Teile kui inimestele, kes tegelevad poliitika ja diplomaatiaga, on see mõistetav. Kõik need aastakümned koletut hirmu. Suure hulga tõsiasjade teadvusest väljaviimine. Inimeste elulugude ümbertegemine.»

Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson küsib, kas Memoriaali arhiivis leidub midagi ka Eesti kohta.

«Muidugi on,» vastab Ro­ginski. Ta möönab, et seda kõike pole arhiivist väga kerge üles leida. Keskuse võimalused on väikesed. Midagi on arvutis kirjeldatud, midagi ei ole.

«Muide, Eesti kohta,» lisab Roginski. «Kui ma ei eksi, siis see siin võib olla Mart Nikluse vangla-vatikuub (bušlat).»

Roginski võtab spetsiaalsest kapist välja iseloomuliku musta-hallivöödilise riideeseme. «Peaks üle kontrollima ... Igal juhul, kui Mart vabastati, sõitis ta läbi Moskva ning ma kohtusin temaga, jõime teed,» meenutab ta.

Ning elavneb siis: «Teate, see tundub ehk isegi naeruväärne, kuid just meil siin on ilmselt maailma kõige suurem vanglas valmistatud kunstiesemete, laagrikunsti kollektsioon!»