Belfasti ajalooline sünge atraktsioon

Vaade ühele Crumlini vangla tiivale. Foto: Evelyn Kaldoja

Titanicu sünnipaika, kümnendeid kestnud terrorirünnakuid ja isegi kohalikku Rappija Jacki turismiatraktsioonidena pakkuv Põhja-Iirimaa pealinn Belfast rõõmustab nüüd külalisi uue elu mustemale küljele jääva vaatamisväärsusega – võimalusega väisata omal ajal Euroopa Alcatraziks kutsutud Crumlini vanglat.

Külastajad pääsevad vanglas ringi vaatama giidi saatel pooltundidel alustavate gruppidena. Esimene Crumlini ebameeldiv külg saab selgeks hiljemalt kümme minutit pärast visiidi algust tunnelis, mis ühendas vanglat kohtumajaga. Külm kipub kontidesse.

«See siin oli Crumlini asukate jaoks kõige soojem koht,» ütleb giid soojas kevadilmas kohale jalutanud grupile, kes nüüd põrnitseb ilmselge kadedusega kindaid tema käes. «Siin vangla sees on alati külmem kui väljas.» Tema sõnad peavad paika, tuuri lõppedes on kõigil juba väga külm.

Tunneli kõrval on väike ekspositsioon eri ajastute vangide piltidest ja vangide loodud kunstist. Pildigaleriis näeb mehi, naisi ja isegi lapsi. Victoria ajastul oli normaalne ka laste saatmine tavalisse vanglasse näiteks selle eest, kui nad nälja pärast kusagilt õuna varastasid.

Ka jagas Crumlini vangla nii lastele kui täiskasvanutele kohtuotsuste alusel aastakümneid ihunuhtlust, nüpeldamispink ja muud vahendid peksuga karistamiseks on siiani külastajaile näha. Üks ihunuhtluse hirmus lapsvang tappis end kongis ööl enne karistuse täideviimist.

Vangla esimene surmanuhtlus viidi täide 1854. aastal. Hukatavaks oli sõdur Robert Henry O’Neill, kes mõisteti surma oma üksuse kaprali mahalaskmise eest. Tema, nagu ka kõigi hiljem Crumlinis surmanuhtlusega karistatute poomiseks saadeti timukas kohale Inglismaalt. Too aga sattus seoses alkoholiga liialdamisega linna kõrtsides ise enne hukkamist sama vangla trellide taha.

Et Crumlini esimene hukkamine oli avalik sündmus, mida oodati vaatama suuri rahvamasse, otsustasid võimud timuka lihtsalt korraks kongist välja tööd tegema tuua. O’Neilli viimane soov oli kanda hukkamispäeval vormi. Nii teataksegi seda sündmust kui hukkamist, kus vang poos 20 000 pealtvaataja ees sõduri.

Ühel vangide galerii pildil on naine, kel on peas põllulillede buketiga ehitud õlgkübar. Nagu selgitab giid, pole need lilled sugugi juhuslik dekoratsioon. Need näitavad, et tegu on prostituudiga, kelle teenus polnud odavaimate hulgast – lillede hulk kübaral näitas omaaegses Belfastis nimelt hoora hinnaklassi.

Märksa elegantsema kübaraga daam kõrvalpildil pole aga lillekaunistusega peakattega naise ametiõde, tema viis trellide taha hoopis naiste valimisõiguse eest võitlemine. Sõna «võitlema» tuleb ses kontekstis võtta otseseimas füüsilises tähenduses – Põhja-Iiri sufražettide tegevust iseloomustasid süütamised, pommid ja vangi sattudes ka näljastreigid.

Naine pildil on üks neist 20. sajandi algul Belfastis elanud igati väärika taustaga perekonnast pärit daamidest, kes pandi vangi lõhkeaine omamise eest. Mitukümmend aastat hiljem olid kohalikud feministid suureks inspiratsiooniallikaks Iiri Vabariiklikule Armeele (IRA).

IRA ja sellest väljakasvanud terrorirühmitused ning nende vastu võidelnud Ulsteri Vabatahtlik Vägi (UVF) ja teised lojalistlikud grupeeringud said nendeks Crumlini «klientideks», kelle saabumine muutis vanglat põhjalikult.
 

ARTIKLI TÄISVERSIOONI LOE PABERLEHEST või pluss.postimees.ee-st.