/nginx/o/2013/05/10/1744452t1h576c.jpg)
Kuigi Bradley Manning istub määratu hulga salastatud dokumentide varastamise eest kohtupingis ja Julian Assange elab põgenikuna Ecuadori saatkonnas Londonis, tundub Wikileaksist USA terrorismivastase sõja tegeliku olemuse otsimine pigem tühja töö ja vaimu närimisena.
Tuhandetel ebaseaduslikult hangitud lehekülgedel seisvate hämarate lühendite puurimisest märksa kiirem tee on võtta ette Mark Oweni «Ei ühegi kerget päeva». Tõsi, vastupidiselt Wikileaksile vannutakse raamatu alguses jumalakeeli, et ühtki seadust pole rikutud ja sõdurite elu ohtu panevaid detaile ei paljastata. Aga ka vaatamata autori enesetsensuurile on teos ääretult informatiivne.
Kuigi erivägesid peaks teoorias katma paks saladusloor, on nende veteranid kirjutanud terve hunniku memuaare. Näiteks Eestigi telekanaleil jooksnud seriaali «The Unit» aluseks on USA maaväe tipperiüksuses teeninud Eric L. Haney 2002. aastal ilmunud raamat «Inside Delta Force». Kirjanikunime Andy McNab kasutav Briti SASi veteran sai aga oma 1993. aasta «Bravo Two Zerost» nii palju innustust, et hiljem on ta avaldanud veel kaks autobiograafiat ja terve virna seiklusromaane.
Eesti keeles ilmunud raamatute seast võib esile tuua Marcus Luttrelli ja Patrick Robinsoni teose «Ainus ellujäänu». Luttrell, nagu ka varjunime Mark Owen kasutav autor, on endine USA mereväe SEALi eriüksuse liige. Sarnaselt Oweniga keskendub ka tema Afganistanile. Erinevalt Luttrellist kuulus Owen aga SEALi eriti erilisse üksusesse – Team Sixi – ning tema raamatu keskmes on terrorismivastase võitluse kroonijuveel – bin Ladeni tapmine.
Ka Oweni teos näib omamoodi kroonijuveelina eriväelaste memuaaride seas. Ta ei kirjelda lihtsalt nende piinarikast valikuprotseduuri, millest Haney on muuseas kirja pannud pildi, kuidas ülipika rännaku järel võib koos saabastega jalast tulla ka nahk, ega ka lihtsalt mõnda üliosavate sõjameeste uskumatut võitlust.
«Ei ühtegi kerget päeva» annab köitva ülevaate, kus ja kuidas USA oma erivägesid kasutab. Erivägedest aga omakorda räägitakse järjest enam kui ühest peamisest moodsa sõja vahendist droonide kõrval.
Kohe algusest tõstavad raamatu väärtust üldharivad detailid. Näiteks saab teada, miks USA hakkas kasutama nimetust Team Six ajal, kui SEALidel kaugeltki kuut team’i polnud. Ja seda, kuidas eristuvad idaranniku SEALid väliselt lääneranniku omadest. Ja sedagi, et kui Afganistaniga seoses tulevad siin-seal uudistes ette SEALid, siis Iraagis kasutati palju Delta Force’i.
Missioonikirjeldustes vahelduvad naljakad kohad sellistega, mida silme ette manada ei tahaks. Saab muiata, kui autor kirjeldab Cheetah’ tosse – Pumat kopeerivaid piraatjalatseid, mida millegipärast näeb vaid Talibani võitlejate jalas. Sõja proosalisemat poolt aga kujutab näiteks episood, kus autor öisel operatsioonil millegi otsa astudes ohet kuuleb – see on tapetud vaenlase kopsudest väljuv õhk.
Kuigi raamatu üldtoon on enesekindla ja oma tööd armastava inimese oma, tunnistab Owen mõnikord ka sõdurite frustratsiooni. Näiteks tuleb välja, et isegi USAs peab kaitseväelane jõudma Team Sixi tasemele, et tal enam elementaarseid töövahendeid ei napiks.
Samuti paljastub häiritus sellest, et iga aastaga hakkas eriüksustega järjest enam kaasas käima kõikvõimalikke muid kodanikke, kes pidid tõendama, et seal tõesti tapeti teolt tabatud mässulisi, mitte süütuid külamehi. Kui Owenit uskuda, on afgaani hõimupealikud alati pärast operatsiooni platsis ja nõuavad «tsiviilisikute» tapmise eest raha. Maksmisest päästavad sündmuspaigalt kogutud asitõendid tapetud «põllumeeste» tegeliku põhitöö kohta.
Kuigi raamatu ilmumise ajal välja lekkinud info põhjal võib järeldada, et Owen oli tipptasemel võitleja, muudab tema teksti sümpaatsemaks tagasihoidlikkus, millega ta kirjeldab oma rolli, ning suurema ülespuhumiseta asjalikkus, millega edastab ka sisuliselt väga dramaatilisi olukordi.
Tema lugudest selgub, et ka parimatest parima väljaõppega võitlejad võivad teinekord midagi unustada või pisut eksida. Ning et mõnikord veab tehnika alt ka olukorras, kus see üldse tõenäoline pole. Kõige paremini kinnitab seda raamatu kaanel välja reklaamitud teema – vahetu jutustus Osama bin Ladeni tapmisest.
Tõesti vaieldamatult vahetu stiiliga võtab Owen lugeja sündmuspaigale kaasa. Kui uudised rääkisid ühe SEALide kopteri allakukkumisest Abbottabadis, siis Oweni raamatus saab osa sellest, kuidas autor ja tema kolleegid tolles õnnetuses napilt ellu jäid. Kui uudised rääkisid pereliikmetest bin Ladeni elamises, siis Owen kirjeldab ka nende šokki ja abikaasa ette hüpanud naise surma. Kui uudised sedastasid, et bin Laden on tapetud, siis Owen räägib, kuidas see pea poolkogemata juhtus ja kuidas ta pildistas esiterroristi ajupritsmetega sündmuspaika.
Raamatu eestikeelse versiooni tõlkija, toimetajad ja konsultandid on oma tööd teinud vaieldamatu põhjalikkusega. Ainsa asjana nende tööpõllult jääb kripeldama sõna compound – seda Iraagi ja Afganistani sõja kaudu massitarbesse läinud väljendit pole eesti keelde panna osanud nemadki.
Raamat
Mark Owen, Kevin Maurer
«Ei ühtegi kerget päeva»
tõlkija Eha Org
AS Äripäev 2013
/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)