Süvamere «kullapalavik»: ookeanipõhja kaevandused võivad peagi tõeks saada

Mereelustiku kaitseala Papua Uus-Guineas. Foto: Reuters/ScanPix

Vastuoluline sügavale merepõhja kaevanduste rajamise plaan on liikunud sammukese lähemale tõeks saamisele - ÜRO avaldas esimese kava väikeste mineraalirohkete kivide, noodulite, merepõhjast eraldamiseks.

Tehnilised uuringud viis läbi ÜRO Rahvusvaheline Merepõhja Ühendus (ISA) – süvamere kaevandamise järelvalvega tegelev organisatsioon, kirjutab BBC.

Nende andmetel võivad firmad asuda taotlema kaevanduslitsente juba 2016. aastal.

Idee sügavalt ookeani põhjast kulda, vaske, koobaltit ja teisi metalle kaevandada, on olnud õhus juba aastakümneid, ent alles hiljaaegu sai see tänu uutele tehnoloogiatele ning maavarade tõusvatele hindadele täiesti käega katsutavaks võimaluseks.

Looduskaitse eksperid on juba ammu hoiatanud, et ookeani põhjas kaevandamisel saavad olema katastroofilised pikaajalised järelmõjud mereelustikule.

ISA uuring tõdeb samuti, et kaevandamine põhjustab vältimatuid keskkonnakahjusid.

Raportile järgnes aga paljude riiklike ja erakätes olevate kaevandusfirmade pretsedenditu huvi.

Praeguseks on välja antud 17 litsentsi maavarade otsimiseks ning neile järgnevad kohe veel seitse, tõenäoliselt saab litsentse olema veelgi rohkem. Need katavad suuri alasid Vaikses, Atlandi ja India ookeanis.

Üks viimati välja antud litsentse läks Ühendkuningriikide Merepõhja Ressurssidele, mis kuulub USA kaitsetööstuse gigandile Lockheed Martinile.

ISA loodi ÜRO Mereseaduse konvensioonile tuginedes ning selle eesmärgiks seati merepõhjas toimuva kaevandamise toetamine ja korraldamine inimkonna hüvanguks. Osa selle tuludest peab minema arengumaade toetuseks.

ISA kavandab järgmist sammu, mille sisuks pole enam uurimislitsentside väljastamine, vaid plaan, kuidas hakata jagama tegelikke kaevanduslubasid ning kuidas jagada siis piirkondi.

«Me oleme uue süvamere kaevandamise ajastu lävel,» sõnas BBCle ISA juriidiline nõustaja Michael Lodge.

Merepõhjas ootav on ahvatlev. Ainuüksi Vaikse ookeani põhjas viie miljoni ruutkilomeetri suurusel alal, mida tuntakse Clarion-Clippertoni tsoonina, võib liivas vedeleda enam kui 27 miljardit tonni nooduleid.

Need kivid võivad sisaldada seitse miljardit tonni mangaani, 340 miljonit tonni niklit, 290 miljonit tonni vaske ja 78 miljonit tonni koobaltit. Samas ei ole tegelikult kindel, kui suur hulk sellest on kättesaadav.

ISAd ootab ees väljakutse, kuidas tagada see, et kaevandustulu ei läheks ainult töid teostavatele firmadele. Lisaks on vaja kindlaks teha, millised firmad on üldse võimelised selliseid töid edukalt läbi viima.

Väljavaade peagi toimuma hakkavale kaevandamisele sügaval merepõhjas on põhjustanud tuliseid arutelusid merebioloogide ja teiste sealse elustikuga tegelevate teadlaste seas.

Southamptoni ülikooli bioloog dr Jon Copely kutsus üles ettevaatlikkusele: «Ma ei arva, et süvaookeani on meie oma sellises mõttes, et me võime sellega teha, mida tahame,» sõnas ta ning lisas, et selle säilitamine peaks olema kõigi inimeste ühine huvi.

«Meil ei ole head näidet kuskil mujal tasakaalu saavutamisest – mõelge ainult piisonitele ja vihmametsadele – niisis on küsimus, kas me suudame seda õigesti teha?»
 

Suurbritannia Riikiku Okeanograadia Keskuse bioloog professor Paul Tyler kinnitas, et väga paljud ainulaadsed liigid seataks kaevandades suurde ohtu.

Keemik professor Rachel Mills Southamptoni ülikoolist kutsus aga üles laiemaele arutelule ning mainis, et me kõik kasutame mineraale ning kuival maal asuvad kaevandused on palju suuremad kui ükskõik milline merepõhja rajatavatest.

«Kõik, mis meid ümbritseb, see, kuidas me elame, sõltub mineraalidest ning me ei küsi just kuigi tihti, kust need tulevad,» sõnas ta. «Me peame küsima, kas maapealsed kaevandused on jätkusuutlikud ja kas merepõhjas asuvad kaevandused on jätkusuutlikud.

Debatt muutub peagi ilmselt intensiivsemaks, sest esimeste reaalsete süvamere kaevandamisoperatsioonide tähtaeg hakkab lähenema.