/nginx/o/2015/11/12/4693399t1h2758.jpg)
/nginx/o/2013/05/26/1783754t1hba2d.jpg)
«Paljudel on endiselt külma sõja järgne mõtlemine, aga see on läbi ja me ei vaja enam nii palju sümboleid,» sõnas Itaalia parlamendisaadik Federica Mogherini tänasel paneeldiskussiooni transatlantiliste suhete tulevikust.
Atlandi-ülese koostöö tulevik: külm sõda tuleb unustada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nende sümbolitena nimetas ka taktikalisi tuumarelvi ning rõhutas, et keskenduma peaks nende asemel hoopis sellele, mida peab tegema. «Peaksime koos töötama mitte ainult sõjaliselt. See võiks olla samm uue majandusliku NATO poole,» rääkis ta.
Itaalia parlamendisaadik Federica Mogherini osales Lennart Meri konverentsil transatlantilisi suhteid käsitleval paneeldiskussioonil koos USA endise NATO saadiku ja praeguse McCaini instituudi direktori Kurt Volkeri, Poola välispoliitikaeksperdi Eugeniusz Smolari ja Saksa Marshalli fondi vanemteaduri Constanze Stelzenmülleriga.
Volker kinnitas, et Ühendriigid pole oma transatlantilistes suhetes Euroopa asemel Aasiale keskenduma asunud, ent praegune aeg nende välispoliitikas on siiski midagi uudset.
«Alustasin välispoliitikaga rohkem Carteri ajal. Praegune periood on minu välispoliitikakogemuses uudne – USA tõmbub tegelikult ka tagasi,» meenutades, et USA lahkus Iraagist seal sisuliselt jätkusuutlikkusele mõtlemata ning praegu taandutakse Afganistanist ja ei võeta midagi ette Süüria küsimuses.
Volker tõdes, et praegu peab USA keskenduma oma siseelule – majandusele ja rahvuslikku tugevuse tagamisele. «Osaleti kriisides ning selle käigus leiti, et võib-olla on terrorismi [tegutsemise läbi] hoopiski toetatud ja avalikkus pole enam selle poolt.» Samas pidas ta oluliseks mainida, et tegu on ohtliku trendiga, sest USA on siiski ka tagasitõmbununa suurim sõjaline ja majanduslik demokraatia väärtusi kandev jõud, kellel on siiski ainsana võimekus kanda juhtrolli, ent kui ta seda ei tee saab demokraatlik maailm näha probleemide kasvamist, mis võivad areneda tõsiseks kriisiks.
Samuti pidas ta oluliseks, et liitlastena ei saa me siiski keelata üksteisele ka suhteid teiste riikidega. «Me oleme mõnda aega koos tegutsenud, see töötab, me võime aegajalt kellegi teise juurde minna ja see ei murra meie liitu.» Ta ei näinud, et USA pöördumine Aasia poole peaks tähendama Euroopa hülgamist.
«Fakt on see, et kõik otsivad võimalusi kaubandussuheteks. Saksamaa ka,» kinnitas Stelzenmüller. «Meie [Saksamaa], nagu kõik teised, tegeleme praegu aruteluga, kuidas luua maailmakord koos uute jõududega, kellest kõik pole demokraatlikud või sellised nagu meile meeldib,» jätkas ta.
Smolar lisas, et eelkõige on USA see, kes peab mõistma, et rahvustel on erinevaid poliitilisi taotlusi ning liitlane, kes ei nõustu USA poliitikaga ei peaks saama teistsuguse kohtlemise osaliseks.
Ta meenutas ka, et kuigi USAs vahelduvad liberaalide ja demokraatide valitsused, pole meie suhetes ühe või teisega, vaid alati USAga, mis võib Euroopale mõnikord raskusi valmistada. Obama käitumise muutlikkust nimetas ta suureks pettumuseks ning nentis, et Valge Maja on aegajalt kui barrikaad iseenda ees.
«USA on oma sõjaväkke armunud, sõjavägi teeb poliitikat ja loob teatud raamistiku poliitika tegemisele,» nentis Smolar.
Smolar leidis, et meil on tekkinud tugev usk militaarjõu kasutamise eetilisusesse: «Me hüppame kohe kõva jõu debatti – see näitab, et oleme harjunud, et kui me sõjas ei osale pole me oma tegemistes tugevad ega efektiivsed.»
«Kui kõik Süürias algas, siis paistis vähemalt lõunaeurooplastele, et ei saa mõelda militaarsele sekkumisele,» sõnas Mogherini, «see on geograafia. Ei saa.» Ta arvas, et kui Süüriale oleks algusest peale pehmeid jõumeetoideid ning neile pisut militaarset survet lisades lähenetud, oleks saanud vältida selle eskaleerumist. «Nüüd on ainus viis diplomaatiline [lähenemine] ning ma ei arva, et keegi meist peaks militaarset sekkumist realistlikuks.»
«Kui me vaatame, mida me sõjalise sekkumisega teinud oleme,» jätkas ta, «Afganistanis oleme inimeste olukorda küll parandanud, aga seal on ikka suured probleemid. Kas veel kümme aastat seal olemist parandaks midagi?»
«Äkki peaks konfliktidega tegelemisele mõtlema enne kui need plahvatavad nii nagu nad seda teevad,» võttis ta teema kokku. «Ma ei arva, et traditsiooniline militaarsekkumine on nii efektiivne, kui sellest arvatakse.»
Smolar leidis samuti, et oht Süüriast on küll tõeline ning küsis samas: «Kui ühes keerulises maailma paigas hakkavad inimesed üksteist tapma, kas see on alati meie sekkuda?»
Poola rolli NATOs iseloomustades kinnitas ta, et Poola on algusest peale seadnud eesmärgiks tegeleda NATO kui organisatsiooni tugevdamisega ning arendada selles ka arutelu mitte niivõrd osaleda sõjalises tegevuses.
«Ida-Euroopat ähvardavad endiselt traditsioonilised ohud territooriumi ühtsusele,» nentis Stelzenmüller ning lisas, et see vajab nn kõva jõu kasutamist.
Venemaad pidas ta väga problemaatiliseks, ent leidis, et nad on seda rohkem propaganda võtmes. Samas pidas ta oluliseks mitte unustada, et oleme Venemaaga samal kontindendil ning see riik on teel osaliselt läbikukkunud riigi staatuse suunas. See tähendab aga, et selle elanikke tuleb Euroopasse ilmselt veel enam.