/nginx/o/2013/07/17/1904476t1h3cd0.jpg)
Kabulis pole paljudel tänavatel nime ja ka majadel puudub tihti number, muutes kirjade kohaletoimetamise pigem detektiiviametiks.
AFP reportaaž: Kabuli postiljon peab nimetutel tänavatel detektiivi mängima
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mohammad Rahim teeb oma postiringe Afganistani pealinna rääbakatel ja mägistel tänavatel, toimetades kirju laiali vanal jalgrattas, kirjutab uudisteagentuur AFP ajakirjanik Mushtaq Mojaddidi. Pärast kümneaastast karjääri ei heiduta teda enam ka kõige ähmasem aadress ümbrikul.
«Siin meil on kiri mehele, kes elab doktor Hashmati maja lähedal,» sõnab 46-aastane Rahim. «Kohta ma ei tea, nii et näeme, kuidas me selle üles leiame.»
Tema ainsad vihjed on järgmised: kiri adressaadiks on Mohammad Naeem, kes elab kellegi doktor Hashmati maja lähedal. Ümbriku tagaküljel olev kritseldis õpetab veel, et saadetis peaks jõudma «Kart-e-Sakhi mäe otsa põllumajandusministeeriumi taga».
Kabuli elanikud tunnevad juba musta sonii, siniseid teksaseid ja heledat särki kandvat kirjakandjat ära. Mees seab end postkontori lähedalt teele ja hakkab inimestelt abi küsima.
«Vend, kas sa oskad mulle öelda, kus on doktor Hashmati maja?» Karjub Rahim ühele poepidajale.
«Mine mäest üles ja pööra paremale,» kõlab vastus ja Rahim asub teele. Tee peal saab ta veel ühelt mehelt juhtnööre: «Pööra paremale ja kolmas maja vasakult ongi õige.»
Pärast mõningast värava taga ootamist tuleb umbes 40-aasta naine välja ja võtab kirja enda kätte, tegemist on adressaat Mohammad Naeemi abikaasaga.
Rahim toimetab Kabuli lääne- ja edelaosas iga päev laiali kümneid kirju. Elanikke on Talibani eest põgenedes ja töötusele rohtu otsides pealinna kokku voolanud ligi viis miljonit, palju hiljutisest ehitustegevusest on aga ebaseaduslik, kus ehitusluba ei peeta miskiks ja ubrikud kerkivad, kuhu aga võimalik.
Varsti võivad vähemalt postiljonide jaoks segased ajad möödas olla, sest möödunud kuul allkirjastas riigi kommunikatsiooniminister linnavõimudega kokkuleppe, loomaks uut ja tegelikkusele vastavat aadressisüsteemi. Kõik tänavad ja majad peaksid kaheaastase projekti käigus saama endale indeksid ja numbrid. Postiljonid hakkaksid kirju kohale toimetama aga muuhulgas ka GPSi abi kasutades.
Praegu jätkub aga Kabulis detektiivitöö. 42-aastane Khan Agha on postiljon, kes töötab keskses Shar-e-Nawi piirkonnas. Oma ametit juba 22 aastat pidanud Afga sõnab, et kaootiliselt kaardistatud tänavad teevad kirjakandja töö maailma keerulisemaks.
«Meid ei häiri liiklus, suvi, talv, sudu ega vihma, vaid hoopis see, et on olemas niivõrd palju ebamääraseid aadresse. Kuigi ümbriku tagaküljele kirjutatud telefoninumbrist võib abi olla,» ütleb ta. «Me siis helistame neile ja nad ütlevad, kus nad parajasti on. Siis me lähme sinna ja anname kirja üle.»
Agha töötab läbi postkontori põrandal asuva hiiglasliku kirjakuhja, otsides neid, mis tema piirkonda peab ära viima.
«Me läheme viime kirja Sherpoori proua Barbarale. Kiri tuli Saksamaalt,» ütleb ta. Nagu tihti juhtub, pole ümbrikul peale adressaadi nime mingit majanumbrit või tänavanime.
Pärast ligi kahetunnist otsingut ja 12 inimese küsitlemist leiab Agha lõpuks väikse kõrvaltänava üles, kus asuvas tervishoiukeskuses töötabki proua Barbara. Sellise töö eest saab Agha iga kuu umbes 5000 afgaani (ligi 69 eurot), millest vaevu piisab tema kaheksaliikmelise pere toitmiseks.