Euroopa Liidu liikmesriigid on üsna tõrksad delegeerima välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes otsustamist ühenduse organisatsioonidele, kuid samal ajal nad mõistavad, et ELil peab olema kasutada sõjaline instrument, ütles Läti välisminister Edgars Rinkēvičs reedel BNSile.
Esimest korda viimase viie aasta jooksul kavatsevad ELi liidrid arutada selle aasta detsembris toimuval tippkohtumisel ühenduse ühist julgeolekupoliitikat. Ülemkogul keskendutakse teemadele, mis on seotud ELi julgeolekupoliitika, kaitsetööstuse ja tsiviilmissioonidega, mis on viimastel aastatel olnud edukamad kui sõjalised missioonid.
«Me oleme juba öelnud, et me kindlasti ei näe ELi NATO konkurendina. Olgem realistid - isegi suurte riikide relvajõud ei suuda luua kaks armeed, ühe, mis tegutseks NATO heaks, ja teise ELi jaoks. Sõjaväelaste hulk on samuti piiratud, seetõttu me usume, et see ei tohi viia mingi paralleelsuse või rivaalitsemiseni,» ütles Rinkēvičs.
Läti välisminister märkis samas, et kõik ELi liikmesriigid ei ole ka NATO liikmed ning nende protseduurid sõjalistes operatsioonides osalemise otsustamiseks võivad olla erinevad.
«Veelgi enam, liikmesriigid on praegu üsna tõrksad delegeerimaks oma välispoliitika ja julgeoleku funktsioone Euroopa Liidule. Seega on NATO liikmete ja ELi liikmete vahel üsna suur erinevus. Just see tekitab poliitilise arutelu, kui kaugele me saame minna,» seletas Rinkēvičs.
Erimeelsustele vaatamata on ELis selge arusaam, et ühendusel peab olema kasutada sõjaline instrument, kuna ei saa eeldada, et NATO ja USA saavad alati anda abikätt.
Rääkides hiljuti loodud ELi lahingugruppidest, ütles Läti välisminister, et ei ole vaja töötada välja jäigad reeglid nende kasutamiseks. Pigem oleks vaja paindlikku lähenemist.
Rinkēvičs tõstis esile sõjalist väljaõppemissiooni Malis kui edukat näidet sellest, kus piisava võimekusega liikmesriik saab haarata initsiatiivi, teised aga liituvad hiljem.
«Me ei vaja doktriini, mida kinnisilmi järgida,» ütles ta.