Kauni kuberneri lahkumine pole lõplik

Palin lasi oma lahkumistseremoonial hot dog’il hea maitsta. Foto: AP / Scanpix

Pühapäeval tagasi astunud Alaska kuberner Sarah Palin ei ole oma viimast sõna USA poliitikas ilmselt veel öelnud. Kui Sarah Palinist oleks mullu novembris saanud Ühendriikide asepresident, seisnuks ta juba enne ametisse astumist silmitsi üsna ebameeldivate küsimustega.

Detsembris avaldas USA meedia šokeeriva uudise, et Palini 18-aastase tütre Bristoli rasestanud poiss-sõbra Levi ema tegeles salajase narkoäriga.

Oh, Alaska, ühmati ülejäänud USAs, seal, jah, elatakse ikka päris teistsugust elu.

Nüüd on Palinite perepildil mustaks plekiks osutunud hokitähest poiss-sõber sealt kustutatud ja see paneb konservatiivse valija taas heldima – nagu siis, kui krapsakas pereema Sarah eelmisel aastal USA vabariiklaste supersaariks tõusis.

John McCaini asepresidendikandidaadi valik oli esmapilgul üllatav ja riskantne: tuua vaid kaks kuud enne valimisi mängu pea tundmatu poliitiline figuur.

Ilusad unelmad

Ent kui Palini elulugu tutvustama hakati, vakatasid hetkeks ka vastasleeri, demokraatide strateegid, sest ta paistis tõepoolest piltpostkaardiliku konservatiivina, kes esindab just seda eilse päeva idüllilist, valgete aedadega Ameerikat, kus väärtushinnangud olid üsna must valgel paigas ja  liberaalse teisitimõtlemise tont ei kummitanud.

Palin võis uhkusega öelda, et abiellus oma keskkooliaegse kallima, tõeliselt mehise mehega ja on temaga seni õnnelikult abiellus. Ja koos armastavad nad nii palvetada, kalastada kui jahtida. See, et Sarah relva päästikule vajutada oskab, on ta toetajate silmis ilmselgelt pluss. Nagu seegi, et ta keeldus viimase raseduse ajal abordist, ehkki teadis, et laps sünnib Downi sündroomiga.

Kristlastest konservatiivid, kellele McCain oma tsentristlike vaadetega mullu ei imponeerinud, hakkasid selle fakti teatavaks saamise järel taas kampaania vastu elavamat huvi tundma.

Ent see ei olnud veel kõik: Palin teatas sedagi, et ta poeg siirdub peatselt Iraaki Ameerika vabadust kaitsma ja et ta ise otsustas pere kõrvalt poliitikasse astuda – kandideerides esmalt oma pisikese kodulinna Wasilla volikokku, siis linnapeaks ning edasi juba Alaska kuberneriks –, sest ei talunud pillavat ümberkäimist rahva rahaga, mis Alaska poliitikat iseloomustas.

Mullu septembris St. Paulis toimunud vabariiklaste kongressil oli Palin selgelt kõige oodatum esineja. Tulihingelised konservatiivid, kellega seal vestlesin, ei olnud kiitusega kitsid: Sarah on üks meie seast, tavakodaniku elu ja väärtushinnanguid mõistev ning samas resoluutselt liberaalset maailmavaadet eitav poliitik, kinnitati.

Palini tähelennule aitas kaasa ka ta telegeeniline välimus, mille tähtsust USA poliitilistes kampaaniates ei saa alahinnata (vabariiklased otsustasid seda veelgi parandada, andes provintsitarile kümneid tuhandeid dollareid uute rõivaste ostmiseks), ning naabrinaiselikult otsekohene, kuid vastaste poole mürki pritsiv kõneviis.

Pärast triumfaalset astumist Ameerika poliitika suurele lavale tekkis Palini suhtes aga kohe ridamisi küsimusi.

Jah, ta võis küll väita, et Venemaa naabruses elades on tal piisavalt maailmakogemust, ent kui ta välispoliitikat puudutavatele küsimustele vastates püüdis kogu maailma asjad panna ühte lõputuna näivasse lausesse, mille abid talle selgeks olid õpetanud, oli selge, et see temaatika on talle sama tuttav kui hiina keel.

Kahtlane tulevik

Lisaks hakkas selguma, et polnud ta tegelikult sugugi nii äge korruptsioonivastane amatsoon, nagu McCain teda tutvustas, ja kulme pani kergitama ka usklik-konservatiivse pere vanima tütre alaealisena rasedaks jäämine.

Kuid Palinisse armunud konservatiivid teda siiski ei hüljanud ning on seni tugevalt ta selja taga: viimaste küsitluste põhjal usub kaks kolmandikku vabariiklastest, et Palinist peab tulevikus saama üks partei tipptegijaist. Ja seda vaatamata isegi ta üsna üllatuslikule otsusele loobuda Alaska kuberneri kohast 16 kuud enne ametiaja lõppu.

Palin põhjendas oma otsust juulis üsna segaselt, öeldes, et ei soovi ametis jätkata, kuna teda vaadeldaks peatse lahkujana (Ameerika poliitilist terminoloogiat kasutades oleks ta enda sõnul lame duck ehk jõetu part) ning ta ei saaks enam midagi suurt korda saata.

Kulisside taga sosistatakse, et Palinit häirisid mitmed tema vastu esitatud kohtuasjad ja hulk juurdlusi ta käitumise eetilisuse asjus. Kriitikale vastu astumine tähendas mõistagi suuri advokaadikulusid ja pidevat närvipinget.

Lisaks nägi Palin, et saab tänu oma kuumale nimele nüüd poliitilisi kõnesid pidades kuberneripalgast tunduvalt enam raha teenida ja end sel moel ka laiemalt tutvustada – elu Alaskas oleks omamoodi jätkuv riigisisene eksiil.

Ehkki ka paljude vabariiklaste jaoks mõjus Palini tagasiastumine allaandmisena, millele suurpoliitikas just hästi ei vaadata,  on partei juhid hoidunud teda otseselt arvustamast. Nagu demokraadidki, kes jälgivad ta samme praegu vaikides, kuid põnevusega.

Ühes on mõlema leeri kommentaatorid üksmeelel: viimast sõna Palin Ameerika suurpoliitikas veel öelnud ei ole.