Kuidas aidata Afganistani võitluses mässulistega?

David Miliband

FOTO: AFP / Scanpix

Viimastel nädalatel on Afganistanist rääkides keskendutud Suurbritannia sõjaväe taktikale ja jõuvarudele. Meie vägede pühendumus ja vaprus on märkimisväärsed, kuid rusuvalt mõjub hukkunute ja haavatute suur arv, tänu millele on 80 000-100 000 afgaanile tagatud kaitse Talibani rünnakute eest ning võimalus minna 20. augustil valima.

Meie otsustasime sellel missioonil osaleda ühel eesmärgil – et võtta Al-Qaedalt baas, kust maailma rünnata. Inimesed toetavad otsust ning mõistavad, et 1990ndatel, mil riiki valitses Taliban, oli Afganistan Al-Qaeda jaoks mugav kasvulava. Nüüd tahab rahvas teada, kas ja kuidas on eesmärk saavutatav.

Sihile jõuame järgmiselt. Vastupanuliikumine, millega tuleb silmitsi seista, on mitmetahulisem kui lihtsalt Taliban. Afganistani ja Pakistani piiril tegutsevad mitmed erinevad rühmitused, mille omavaheline koostöö on taktikaline ja oportunistlik.

Lõuna-Afganistani mässulised, keda juhivad endised Talibani valitsuse liikmed, on kõige suuremad ja organiseerunumad. Riigi idaosas ja Pakistanis leidub hulk mässuliste gruppe, kellest mõningate näol on tegemist al-Qaeda liitlastega. Afgaanid ühinevad mässulistega erinevatel põhjustel. Lihtsõdurid teenivad kümme USA dollarit (umbes 110 Eesti krooni – toim) päevas, narkokaubitsejad loodavad kindlustada turvalist kaubateed ning leidub ka neid, kes Talibani võitu kardavad ja jätavad endale seega taganemistee.

Talibani võitlejad on näidanud end vastupidavate, kiirelt kohanevate ja ohtlikena, kuid ka neil on nõrku kohti. Vastupanuliikumine on lai kuid pealiskaudne, mugavusel põhinev liit, mis on rahva seas ülimalt ebapopulaarne – ainult kaheksa protsenti afgaane sooviks Talibani uuesti võimul näha.

Mässuliste tagala piirdub puštukeelsete aladega ning tavavägedele ei suudaks nad kuigi kaua vastu panna. Aastaks 2011 on Afganistani riigi armeel üle 134 000 sõduri, nendele lisaks 97 000 ohvitseri Afganistani politseis. NATO vägede juht Afganistanis, kindral Stanley McChrystal, ei näe missiooni edu mõõdupuuna mitte tapetud taliibide, vaid päästetud afgaanide arvu.

Mässuliste võitmiseks on hädavajalik legitiimne kohalik poliitika nii ametlikul kui mitteametlikul tasemel. Seaduspäraste valimiste läbi viimise tähtsus on seega ilmselge – järgmise Afganistani valitsuse otsused on üliolulised. Valitsusel tuleb vastu võtta kolm suuremat poliitilist väljakutset: killustada Taliban lepituse ja lõimumise teel, toetada Afganistani rahvast laiemalt ning arendada konstruktiivset dialoogi naaberriikidega.

Esmalt vajab Afganistan poliitilist strateegiat lõhkumaks mässuliste tuumikut. Afganistani rahvas vajab tugevaid kohalikke omavalitsusi, mis teeks koostööd ajalooliste hõimustruktuuridega. Poliitilised lepped peavad kaasama konservatiivseid puštusid lahutades nad karmikäelisest Talibanist, mille väsimatut jälitamist peab jätkama.

Endiseid taliibe ühiskonda integreerimaks, tuleb neile pakkuda suuremaid eelisi mässuliste poolelt üle tulemisel ning keeldujate vasu rakendada karmimaid sanktsioone. Pretsedente juba leidub: kunagised vaenlased töötavad koos Afganistani valitsuses, endised Talibani liikmed istuvad parlamendis.

Kohalikul tasemel tuleb külavanemaid julgustada Talibani vastu sõna võtma. Sõjalise surve eesmärk on levitada afgaanide seas teadmist, et neile, kes toetavad valitsust, tagatakse kaitse mässuliste vastu. Üks NATO tähtsamaid ülesandeid on seega aidata Afganistani valitsusel rahvale tõestada, et neid ei jäeta kaitsetuks Talibani kättemaksu ees.

Me ei sõdi Afganistanis selle pärast, et tüdrukutel ei lubata koolis käia, kuid neile hariduse võimaldamine viiks afgaanid lähemale paremale tulevikule. Helmandi provintsis ehitavad liitlasriigid koole, varustavad elanikke puhta vee ja elektriga, parandavad teid ja toetavad põllumajandust.

Suurbritannia Rahvusvahelise Arengu Ministeerium pakub Afganistanile järgmise nelja aasta jooksul üle 500 miljoni naela eest arenguabi. Naabrid peavad viimaks arvestama Afganistaniga kui turvalise ja suveräänse riigiga. Kaua on Afganistan olnud malelaud, millel teised riigid on erinevaid geopoliitilisi pingeid välja elanud.

Tähtis on Afganistani ja Pakistani vahel arendada uut dialoogi. Juba tehakse ühiseid jõupingutusi piiride kindlustamiseks mõlemalt poolt – Lõuna-Afganistani on viidud lisavägesid ning Pakistan viib läbi sõjalisi operatsioone Waziristanis. Sellist suunda tuleb hoida ja kindlustada ka Afganistani suhtluses teiste naaberriikidega.

Afganistanist räägitakse kui impeeriumite surnuaiast, kuid välisriigid, kaasa arvatud Suurbritannia, ei ürita luua uut kolooniat. Me oleme kohal, et aidata Afganistani valitsusel murda mässuliste vastupanu sõjalise jõu ja poliitilise koostöö abil. Käesolev missioon on vajalik ja eesmärk täiesti saavutatav.

20. augustil toimuvad Afganistanis presidendivalimised, mille turvamiseks on paljud riigid, sealhulgas ka Eesti, saatnud sinna lisajõude. Antud tekst pärineb tänase Postimehe vahel ilmunud Eesti NATO ühingu Afganistani-teemalisest erilehest.
Tagasi üles