Aasta oli siis 1989. Täpsemalt jaanuari teine pool, näiteks 20. kuupäev. Nõukogude Liidu 40. armee staap, mis veel mõne aja eest laiutas Kabuli kesklinna ühes palees, asus juba lõpliku lahkumise ootel Kabuli lennuvälja suures barakis, jagades ruumi 103. dessantdiviisi juhtidega.
Sealne õhkkond oli aga sksisofreeniline. Lahtiste kraenööpidega ohvitserid põrnitsesid kabinettides rohkete noolte ja sõõridega märgistatud Afganistani kaarte, kõndisid närviliselt edasi-tagasi koridoris, suitsetasid lakkamatult kehva lõhnaga sigarette, jõid muudkui lahustuvat kohvi või kanget teed ning kirusid pintsakuid.
Pintsakuteks nimetasid nad Moskva poliitikuid, kes olid hakanud mõtlema, kas Nõukogude Liit ikka peab Afganistanist kõik oma sõjaväelased 15. veebruariks välja viima nagu oli rahvusvaheliselt kokku lepitud.
Veidi vaiksemal häälel ja sageli vihjamisi rääkisid ohvitserid, et «Poliitbüroo pole veel otsustanud... Poliitbüroo hakkab arutama». Poliitbüroo oli Nõukogude Liidu tippladvik, Mihhail Gorbatšovi lähim ringkond, kelle heakskiiduta ei juhtunud nende riigis mitte midagi olulist.
Detsembris 1979 Afganistanis riigipöörde korraldanud ja seejärel lakkamatult enam kui 100 000 sõduriga sõdinud Nõukogude Liit kõhkles seda mõtetut sõda lõpetama ning otsis võimalusi, kuidas jätta Kabuli režiimi toetamiseks osa oma vägedest Afganistani.
Tänu Vladimir Bukovskile on kättesaadav 24. jaanuaril 1989 toimunud Poliitbüroo arutelu märkega «Täiesti salajane. Erikaust.» See on masendav, aga huvitav lugemine: kuidas käputäis inimesi, võttes endale parlamendi ja valitsuse rolli, otsustas kümnete tuhandete elude üle. Et kas lubada oma sõduritele koju tulla, või jätta nad mingi kavala trikiga sõtta edasi.
Üllatav, aga just Gorbatšovi uue välispoliitika üheks ikooniks peetud välimisminister Eduard Ševardnadze muretses Poliitbüroos, et Nõukogude Liidu täielikku lahkumist Afganistanist hinnatakse kui suurt poliitilist ja sõjalist lüüasaamist ning soovitas 10 000-15 000 sõdurit sinna ikkagi jätta, eelkõige valvama Salangi mäekuru ületavat Hairaton-Kabuli maanteed kui olulist varustuskanalit.
Ševardnadzega nõustus KGB esimees Vladimir Krjutškov, kuid vastu olid NLKP Keskkomitee sekretärid Viktor Tšebrikov ja Aleksandr Jakovlev («Me lubasime oma rahvale, et matuseteateid rohkem ei tule!») ning valitsusjuht Nikolai Rõžkov («Ei pea viga pikendama, niigi helbime seda juba kümme aastat.»).
Sellised vaidlused Kremli müüride varjus, mille eesmärk oli hoida Moskva soosikut Najibullah'd iga hinna eest võimul ka pärast NSV Liidu vägede lahkumist, panidki Kabulis kindral Boriss Gromovi 40. armee staabi ohvitserid vihast ja nördimusest keema.
Ainult pime ei oleks seda märganud ja kurt kuulnud. «Sõjavägi pole reisirong – anti vile ja rong sõitis minema,» torises armee operatiivosakonna ülem polkovnik Dainis Turlais, hilisem Läti kaitseväe juhataja ja siis Läti siseminister. «Meil ei ole praegu tähtaegu. On küll viimane päev [15. veebruar], aga pole veel seda päeva, millal alustada.»
Kümned tuhanded sõdurid ootasid rännakukäsku, et lahkuda sõjast, mis oli nagu jalgpalli mängimine miiniväljal – see väljend kuulub kas Uno Targamale või Jaanus Nilpile, mõlemad olid sõdurpoistena 1989. aasta alguses Afganistanis.
Targama juhtis seal kollaste triipudega väikest PAZ bussi, sellised sõitsid omal ajal näiteks Haapsalus linnaliinidel. Targama buss oli aga pöidlajämeduste metallplaatidega kuulikindlaks «soomustatud» ja kaalus neli tonni omasugustest rohkem. Ometi lasid sissid mägedes sellel tagumise otsa küljest ära.
Mis tunne oli, kui ajakirjanike üht lemmikküsimust korrata? «Hirm oli,» ütles 20-aastane noormees ausalt. Kuid koju ta sellest ei kirjutanud.
Nagu ka mitte küürakaks kutsutud transpordilennukist IL-76, mille allatulistamist ta pealt nägi. Stingeri raketist tabatud Kabuli lennuväljalt õhkutõusnud «Küürakas» plahvatas paari kilomeetri kõrgusel, rusud kukkusid mägedesse ja ühtegi langevarju ei avanenud.
Muuseas, Targama ei kirjutanud ka koju, et kui ülemused kuulsid tema bussimakist laulu «Eestlane olen ja eestlaseks jään», laenasid nad talt kasseti ja pärast kiitsid: küll on eestlastel ilusad laulud. Ainult sõnade tõlkimist ei osanud nad küsida. Targama õnneks.
Pärast kümmet aastat sõda ja enam kui 13 000 tinutatud kirstu on selge, kuidas jaanuaris 1989 muretsesid kümned tuhanded pered Balti merest Kamtšatkani, millal nende pojad, vennad või mehed lõpuks koju jõuavad.
Tegevuseta staabiohvitserid Kabuli lumeporise lennuvälja serval suures barakis arutlesid sõja ja rahu teemadel. «Millist probleemi me pidime siin lahendama? Kehtestama ühe partei režiimi? Ja sundima kõiki inimesi seda parteid austama?» ironiseeris polkovnik Turlais ohvitseride sööklas rosinatest keedetud kompotti rüübates. «Ma ei usu, et sõjalisel teel saab sundida kedagi austama. Praegu on sõjaväelastel eriti raske. Ka psühholoogiliselt. Poliitikute vigade puhul püütakse kokkuvõttes öelda, et armee ei tulnud toime poliitiliste eesmärkide lahendamisel.»
Olukord 40. armee staabis oli sama absurdne nagu Kabuli üht ristmikku kaunistanud palakat «Kabul on rahu linn», taustaks kuulipildujavalangud ja rakettide plahvatused või loosung ühe Afganistanis sõdinud Nõukogude Liidu soomukil «Meie oleme rahu sõdurid».
Seesama Nõukogude Liit küttis läbi Afganistani sõjakatla üle miljoni oma inimese, nende seas ka enam kui tuhat eestlast. Afgaane, valdavalt sõjast väsinud külaelanikke, hukkus vähemalt sama palju. Eestisse jõudis sealt 36 surmateadet, esimesed kaks juba detsembris 1979, Nõukogude Liidu invasiooni algushetkedel.
Leina pisendamata on sama jube, kuidas napilt 20-aastased poisid õppisid tapma ja vihkama. «Olime mägedes operatsioonil, kui ühel meie poisil lasti granaadiheitjaga pea otsast ja ohvitser sai ränga tabamuse. Ta suri minu kätel,» jutustab mulle Afganistanis käinud eestlane. «Siis ei tundnud ma peale vihkamise enam mitte midagi. Dušmanite pead katsid pool kuulipilduja sihikust, ma ainult tulistasin. Tahtsin nad kõik tappa, kättemaksuks meie poisi ja ohvitseri eest.»
Umbes samasuguseid lugusid võivad rääkida paljud Afganistani sõjas olnud mehed. «Oli ainult üks soov - ellu jääda. Ja selleks tuli lahingus võimalikult täpselt tulistada,» rääkis tol kaugel, 1989. aasta alguses, üks selle võõra sõja veteran.
Lõpuks otsustas Gorbatšov, et 15. veebruariks viiakse kõik sõdurid Afganistanist ära, kuid Najibullah' režiimile antakse opositsiooniga võitlemiseks endiselt miljardite rublade eest majanduslikku ja sõjalist abi. Aga enam mitte sõjaväelasi. 40. armee staap virgus selle teate peale.
Ohvitserid panid kraenööbid kinni, kindral Gromov ei väljunud päevade kaupa oma kabinetist, kus üks nõupidamine asendus teisega, seintele ilmusid tabelid ja graafikud, mis näitasid erinevate väeosade minemise aega ja teed. 4. veebruaril läks Kabulist üle Salangi mäekuru 103. dessantdiviis – viimane Afganistani pealinnast maad mööda lahkunud Nõukogude Liidu väeosa.
Hiljem poetas selle diviisi komandör, et arvestas 50 hukkunuga. Ta kartis sisside rünnakuid viimasele kolonnile, kellel oli liiga kiire jõudmaks 15. veebruariks piirile, et mõelda pikalt luurele ja enda julgeolekule. Tegelikkus oli sootuks argisem ja seeläbi julmem.
Sissid ei rünanud viimast kolonni, kui paar raketti ja mõned kuulipildujavalangud välja arvata. Ent lumelaviin, mis pühkis mägiteelt kuristikku KAMAZ veoauto, võttis kolm koduteel olnud sõdurit. Nende marliga rinnale kokkuseotud käed painavad mind tänini.
Kalle Pent ja Sergo Vislapuu olid tõenäoliselt viimased eestlased, kes 15. veebruaril 1989 sellest Afganistani sõjast lahkusid, sõites Termezi linna lähedal üle Amudarja jõe silla. Üks Pendi ohvitseridest tahtis – kes seda enam teab, kas tõsimeeli või naljatamisi – kord Afganistani turismireisile minna. Pent läheks temaga kaasa, sest: «Midagi jäi sinna maha. Minu teine mina.» Paljud neist, kes Afganistanis on olnud, ei suuda unustada sealseid lõhnu ja sinna tagasi sattudes võivad ka seotud silmadega öelda «Salam aleikum!»
Aasta hiljem, paljudele üllatuseks, oli Najibullah' Kabulis endiselt võimul. Ja Nõukogude Liidu toonane suursaadik Afganistanis Boriss Pastuhhov filosofeeris veebruaris 1990 oma kabinetis kahele Eesti ajakirjanikule: «Idamaa on idamaa. See, kes siin kaotab, peab lahkuma. Kui ta seda ei taha, siis peab ta võitlema.» Need sõnad kehtivad Afganistanis ka täna, 20 aastat hiljem.