Välisoperatsioonidel osaleb kogu Eesti

Eelmine USA suursaadik Stanley Davis Phillips ja brigaadikindral Neeme Väli Iraagis teeninud eestlaste autasustamisel. Foto: AFP / Scanpix

«Sõda on riigile suur asi, elu ja surma pinnas, allesjäämise ja hävingu kulg, mida ei tohi jätta tähelepanuta,» kirjutas enam kui 2000 aastat tagasi Hiina ja ka tänapäeva sõjateaduse ühe olulisima teksti autoreid Sun Zi.

Ajal, mil enamik riikidevahelisi konflikte lahendati sõja teel ning ka diplomaatiat mõisteti osana sõjast, tähendas riigi sõjaline võimsus ja valmisolek väga palju, sõtta mineku otsus tähendas riigile edasise eksistentsi jätkumist või kadu.

Hiljem on Klaus Stern kirjutanud: «Kaitse ja rahu tagamine riigis nii väliste mõjude vastu, kui ka siseriigis kuuluvad sellest ajast peale, kui inimene on riigi üle järele mõelnud, nende põhjuste hulka, miks riik üldse loodi ja välja kuulutati.»

Ka tänases Eestis on otsuse langetamine sõjalise jõu kasutamise kohta nii oma territooriumi kaitseks kui ka valjaspool seda riigi jaoks äärmiselt oluline. Põhiseaduse kohaselt otsustab Eesti osalemise välisoperatsioonidel riigikogu. Kuigi meie üksused ei tegutse vahetult Eestis, vaid kodumaalt tuhandete kilomeetrite kaugusel, tähendab otsus kaitseväe osalemise kohta välisoperatsioonil sisuliselt otsust sõjalise jõu rakendmise kohta.

Eesti üksuse osalus välisoperatsioonil on riigi jaoks piisavalt oluline küsimus, et selle üle otsustaks kõrgeima võimu kandja – rahvas – oma valitud esindusorgani kaudu. Riigikogu on andnud mandaadi Eesti üksustele seni nii osaluseks rahutagamismissioonil kui ka konfliktijärgsel julgeolekutagamismissioonil.

Esimesed Eesti üksused, kes 1990ndate algul välisoperatsioonidel osalesid, olid tõepoolest klassikalised rahuvalveüksused. 1995. aasta märtsist oktoobrini osalesid Eesti jalaväerühmad ESTPLA ÜRO juhitud operatsioonil Horvaatias, neile järgnes esimene Eesti jalaväekompanii ESTCOY Liibanonis.

Kuigi Iraagile eelnes kaheksa aasta pikkune osalus Balkani missioonidel, toimus professionaalse Eesti sõduri taassünd läbi reaalsete tuleristsete Iraagis aastal 2003. Sellest ajast alates tuntakse meid kui sitkeid sõdijaid, kuid selle eest on kaitseväel tulnud maksta ka ränka hinda.

Kompaniisuuruse üksusega tegutsemise algust Afganistanis 2006. aastal võib pidada teiseks oluliseks murdepunktiks. Klassikalistelt rahuvalvemissioonidelt oleme liikunud operatsioonidele, mis kohati võtavad täiemahulise sõjategevuse mõõtmed.

Kuigi terminoloogiliselt on nimetatud nii Iraagi ja Afganistani operatsioone mässuliste vastasteks, osalevad meie üksused tegevuses, kus kasutatakse sõjalist jõudu, kus meie sõdurid on langenud ja saanud haavata.

Riigikaitselisi otsuseid on erineva kaaluga ja mida olulisem otsus, seda lähemale peab otsustaja olema talle otsustuspädevuse andnud valijaskonnale. Kahtlemata on nii võimaliku sõjalise jõu kasutamise kui oma kodanikele nende elu ja tervist ohustavate ülesannete panemine riigi jaoks nii tähtis otsus, et selle peab langetama kodanikelt vahetu mandaadi saanud kogu. Alles seejärel saavad oma otsuseid asuda vastu võtma Kaitse- ja Välisministeerium ning alles kõige viimases järjekorras Kaitsevägi.

Välisministeerium, kes töötab välja Eesti riigi välispoliitika põhisuunad, koordineerib ka Eesti osalemist rahvusvaheliste organisatsioonide, sealhulgas NATO töös. Kaitseministeerium, kes korraldab kaitsejõudude tegevust ja riigihankeid, eraldab vajalikud ressursid välisoperatsioonideks, kaitseminister annab oma käskkirjaga loa üksus välja saata.

Teatud üksuse või võimega välisoperatsiooniel osalemine saab NATO operatsioonide puhul alguse NATO vajadustest, mis edastatakse liikmesriikidele. Näiteks otsustab NATO hakata toetama teatud riigi julgeolekujõudude väljaõpet ning vajab selleks sobivat üksust. See vajadus edastatakse liitlastele, kellel on seejärel võimalik teada anda valmisolekust sellist ülesannet täita.

Täiesti uue võimega välisoperatsioonile minek võib tähendada riigile kuni paari aasta pikkust ettevalmistust. Paralleelselt planeerimisega ministeeriumites valmistab üksuse saatmist ette kaitseväe peastaap. Otsuste ette valmistamisel on kaitseväe roll siiski vaid nõuandev.

Kaitseväe ülesandeks operatsioonil osalemise ettevalmistamisel on varustada poliitilisi otsustajaid erapooletu sõjalise ekspertiisiga. Me määrame kindlaks ohuolukorra, ülesande täitmiseks vajalikud taktikalised tegevused ja nendest tuleneva väljaõppevajaduse. Samuti korraldame üksuse varustamise ja tagame jätkusuutlikuse.

Ajast mil Eesti kaitseväelased alustasid välisoperatsioonidel osalemist on lisaks lahinguüksustele ja saadud taktikalistele kogemustele oluliselt arenenud toetussüsteem. Kui 1990ndate alguses panustasime välisoperatsioonidesse peamiselt inimestega ning esimesed üksused kasutasid laenatud relvastust ja varustust, siis täna liigutab kaitseväe logistikakeskus üksusi, transpordivahendeid ja varustust enam kui 4000 kilomeetri kaugusele Afganistani.

Eesti üksuste varustus, relvastus ja transpordivahendid on igati konkurentsivõimelised, seda on kinnitanud ka meie liitlased. Kui riigikogu on rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse alusel andnud kaitseväele mandaadi osaleda välisoperatsioonil määratud arvu kaitseväelasega kindlal ajavahemikul, saadab kaitseminister oma käskkirja kooskõlastamiseks välisministrile.

Pärast kooskõlastuse saamist annab kaitseminister kaitseväe üksusele korralduse alustada osalemist sõjalisel operatsioonil. Alles seejärel saab kaitsevägi asuda kokku panema ja ette valmistama operatsioonile saadetavat üksust.

Kaitseväe ülesandeks on seega ellu viia poliitiline otsus ja tagada, et inimesed, kes otsust ellu viivad, oleksid maksimaalselt hästi välja õpetatud ja varustatud ning tuleksid koju tagasi.

Eesti üksuse osalus rahvusvahelise või teise riigi üksuse alluvuses on täpselt reglementeeritud. Rahvusvahelise sõjalise koostöö seadus ja möödunud aastal kehtima hakanud Kaitseväe korralduse seadus määratlevad rea olulisi momente – jõu kasutamise, käsuõiguse ja alluvusvahekorrad, samuti sõjakahjude hüvitamise. Lisaks Eesti ametkondadele hõlmab üksuse välja saatmine ka koostööleppeid liitlasriikide ja partneritega.

Kaitseväe jaoks olulisemad lepped liitlastega puudutavad haavatute meditsiiniabi ja ravi, samuti logistilist toetust, sealhulgas üksuste ja varustuse transporti. Eraldi välja toomist väärib koostöölepe Ida-Tallinna Keskhaiglaga haavatute taastusravi korraldamiseks Eestis. Eesti suurune riik peab võimalikult optimaalselt ära kasutama kõiki võimalusi.

Tsiviil- ja sõjaväemeditsiini koostöö on positiivne näide, millest võidavad kõik osapooled. Välisoperatsioonidel osalemine ei ole pelgalt kaitseväe eralõbu. Läbi eri ametkondade tegevuse, eelkõige aga läbi Riigikogu otsuse, osaleb välisoperatsioonidel kogu Eesti riik.

Riigi ühe tunnuse – kaitseväe ja selle sõjalise jõu - kasutamise üle otsustab rahvas, samuti otsustavad rahva esindajad, kas Eesti Vabariigi kodanikke on vaja saata täitma ülesandeid, mis ohustavad nende elu ja tervist. Kaitseväe ülesandeks on anda neile, kes otsust ellu viivad parim võimalik ettevalmistus ja vahendid ning tuua nad koju tagasi.

20. augustil toimuvad Afganistanis presidendivalimised, mille turvamiseks on paljud riigid, sealhulgas ka Eesti, saatnud sinna lisajõude. Antud tekst pärineb Postimehe vahel ilmunud Eesti NATO ühingu Afganistani-teemalisest erilehest.