Mille eest sõdib Afganistanis Eesti?

Riigikogu väliskomisjoni esimees Sven Mikser. Foto: Peeter Langovits

Nagu ikka pika ja värvika ajalooga maadel, on ka Afganistani puhul raske määrata riigi täpset sünnihetke. Võrreldes läänenaabri Iraaniga, kelle ajalugu arvutatakse alates kaugest islamieelsetest aastatuhandetest, on Afganistan küll noor riik, kuid siiski ulatub ka nende lugu tagasi vähemalt 18. sajandisse, mil Ahmad Shah Durrani pani alguse ligi sajandi vältel puštu hõimualasid valitsenud dünastiale.

Kindlamalt võib Afganistani riiklusest kõnelda alates Dost Mohammedi ja tema pojapoja Abdurrahman Khaani valitsusajast 19. sajandil.

Muidugi ei olnud tegu sellise rahvusriigiga, nagu neid teame tänapäeva Euroopast, ent võrreldes Ottomani impeeriumi lagunemisel sündinud Araabia riikide või Teise ilmasõja järel loodud Pakistaniga on Afganistan väärika ajalooga riik. Ega muidu oleks üks poliitilise islamismi esimesi ideolooge, Iraanis sündinud Jamal ad-Din al-Afghani end oma tõelisele päritolule vaatamata afgaaniks kutsunud.

20. sajandi alul Afganisani valitsenud khaanid Habibullah ja Amanullah olid esimesed, kes üritasid riiki ulatuslikult moderniseerida. Amanullah, kelle suureks eeskujuks oli moodsa Türgi riigi rajaja Atatürk, tõi 1919. aastal kolmanda Inglise-Afgaani sõja lõpetanud vaherahuga riigile rahvusvahelise tunnustuse.

Siiski ei vasta ka tänane Afganistan läänemaailmas levinud arusaamale oma territooriumi ja alamate üle suveräänsust teostavast riigist. Pärast Nõukogude okupatsiooni lõppu, järgnenud kodusõda ning 1990ndatel riiki verises haardes hoidnud Talibani kukutamist on Afganistan endiselt vaene ja väheharitud, sotsiaalselt konservatiivne, klanniliselt killustunud ja nõrga keskvõimuga riik. Kõike seda kiiresti muuta ei ole võimalik.

Läbi kahe sajandi kestnud Inglise-Afgaani sõjad ja NSVLi edutu vallutusretk lõid müüdi Afganistanist kui maast, mida keegi pole suutnud alistada. Seda motiivi kordavad need, kes leivad, et ka NATO stabiliseerimisoperatsioon tuleks läbikukkunuks kuulutada.

Ent NATO ja liitlased ei olegi kunagi soovinud Afganistani alistada. Vastupidi – meie huvides on tugev, stabiilne ja ise ennast valitseda suutev Afganistan. Afganistani tulevikust rääkides ei tohiks unustada, et käimasoleva sõjalise operatsiooni algne eesmärk ei olnud Afganistani muutmine islamimaailma näidisdemokraatiaks. Meist äärmiselt erineva kultuuri ja ajalooga riigis ei oleks see praktiline ega eetiline.

Küll oli Lääneriikidel kohustus sekkuda olukorras, kus Afganistani valitsenud Talibani rühmitus pakkus varjupaika Lääne-vastaseid rünnakuid korraldanud terrorivõrgustiku võitlejatele. Meie peaeesmärk peaks endiselt olema Afganistanist lähtuva terroriohu minimiseerimine, ei enamat.

Vaatamata sellele, et Afganistan on NATO suurim ja tähtsaim välismissioon, on eksitav rääkida Afganistanist kui NATO lakmustestist, mille edukusest sõltub alliansi tulevane vajalikkus. NATO on eelkõige ikkagi euroatlantiline sõjalise kollektiivkaitse organisatsioon. Sõltumata Afganistani operatsiooni edukusest ühel või teisel ajahetkel – ja edu Afganistanis on kindlasti meie kõigi huvides – jääb alliansi peaülesandeks kõigi liitlaste territooriumide ja vahetute julgeolekuhuvide ühine kaitsmine mistahes sõjalise ohu vastu.

NATO on organisatsioon, mis olemasolevaist kõige paremini sobib Afganistani umbsõlme lahendamiseks, ent see ei tee Afganistanist alliansi tuumikfunktsiooni. Afganistan on ajaloos korduvalt raputanud maailma vägevaid – 19. sajandil Briti impeeriumi, 20. sajandil Nõukogude punaimpeeriumi, uue sajandi alul USAd ja tema Euroopa liitlasi.

Vapustused maailmapoliitikas kätkevad väikeriikidele halbadel aegadel võimalusi, headel aegadel aga esmajoones ohte. Kui lisame siia veel näiteks tõsiasja, et Afganistani moonipõldudelt pärineb lõviosa opiaatidest, mil otsene põhjuslik seos Eestitki viimasel kümnendil kollitava HIVi-epideemiaga, peaks saama selges, miks tuleb Eesti rahvuslikku julgeolekut ka Afganistanis kaitsta.

20. augustil toimuvad Afganistanis presidendivalimised, mille turvamiseks on paljud riigid, sealhulgas ka Eesti, saatnud sinna lisajõude. Antud tekst pärineb Postimehe vahel ilmunud Eesti NATO ühingu Afganistani-teemalisest erilehest.