Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2077213t1h7a9b.jpg)
«Tere, mina olen Al Gore. Ma olin kunagi Ameerika Ühendriikide järgmine president.»
Nii on Bill Clintoni asepresident end viimastel aastatel tutvustanud tuhandeid kordi, küll suuremate, küll väiksemate auditooriumide ees, isegi sel aastal valminud dokumentaalfilmis «Ebamugav tõde» («An Inconvenient Truth»).
Kuigi sissejuhatus võiks sellele viidata, poliitikast Gore ei räägi. Pärast nappi, alles ülemkohtus kinnitust saanud kaotust 2000. aasta presidendivalimistel on Gore poliitikast loobunud ja keskendunud teemale, mis on talle südamelähedane olnud juba noorusest saati keskkond ja kliimamuutused.
Tuhanded tasuta loengud
«Ebamugav tõde», mis esilinastus selle aasta alguses Sundancei filmifestivalil ning pälvis ohtralt tähelepanu ka mõni kuu hiljem Cannesis, näitab isiklike lõikudega pikitult Gorei kampaaniareisi Ühendriikides ning vahendab tema esinemist.
Viimastel aastatel on Gore tasuta loenguid andnud rohkem kui tuhandes kohas, rääkides inimese hukatuslikust mõjust meie planeedile, tõestades seda arvukate slaidide ja graafikutega ning pakkudes võimalusi maailma päästa.
24. maist USA kinolevisse paisatud dokumentaali reklaamlause on: «Kõige hirmsam film, mida te näinud olete.»
Kuhu iganes Gore ka ei läheks, saadab teda kõikjal vari 2000. aastast, mil ta sai küll rohkem hääli kui George W. Bush, ent valimissüsteem viis Valgesse Majja vabariiklase. Inimesele, kelles lapsest saati oli nähtud tulevast presidenti, oli see raske hoop.
1948. aastal sündinud Albert juuniori isa Albert seenior oli teenekas demokraadist senaator, kelle suguvõsa ulatub Ameerika Iseseisvussõja kangelasteni. Washingtoni eliidi seas üles kasvanud Gorei elu tüüris vääramatult poliitikukarjääri poole. Nii olevat tema ema peatanud poja viiuliõpingud lausega: «Tulevased maailma juhid ei mängi viiulit.»
Ohverdused elus
Kuigi sõjavastane, läks Gore Harvardist kraadi saamise järel Vietnami võitlema, väidetavalt selleks, et mitte õõnestada isa valimiskampaaniat. Suurema osa armees veedetud kahest aastast töötas Gore ajakirjanikuna ning sama karjääri jätkas ta Tennessee osariigi ajalehes Tennessean viie aasta jooksul pärast sõjast naasmist.
1976. aastal kandideeris ta esimest korda USA Kongressi esindajatekotta ja osutus valituks. Kaheksa aastat hiljem tõusis ta Senatisse.
1988. aastal, 39-aastaselt alustas ta hulljulget püüdlemist Valgesse Majja, presidenditoolile, ent jäi parteivalimistel alla Michael Dukakisele. Järgmisel korral, neli aastat hiljem ta loobus kampaania tegemisest, et olla oma poja, Al Gore III kõrval, kes paranes vaevaliselt raskest autoavariist. Poja haigevoodi kõrval kirjutas Gore valmis keskkonnahoiust kõneleva raamatu «Tasakaalus maa» («Earth In The Balance»).
Interneti tutvustaja
Need parteikandidaadi valimised, millest Gore kõrvale jäi, võitis noor Arkansase kuberner Bill Clinton. Paljudele üllatuseks valis ta oma asepresidendiks Gorei, samuti noore lõunaosariikidest pärit mehe. Dünaamiline duo tõukas ametist George Bushi ning püsis Valges Majas kaheksa aastat.
Asepresidendina edendas Gore muu hulgas täna nii tavalise, ent toona uue ja harjumatu interneti kasutamist koolides ning rajas 1994. aastal ülemaailmse kooliõpilaste keskkonna- ja ilmavaatlusprogrammi GLOBE, mis on kliima ja keskkonna saladustesse pühendanud ka palju Eesti noori.
Gore, ekspertide sõnul aktiivsemaid ja mõjukamaid asepresidente USA ajaloos, oli loogiline valik uueks presidendikandidaadiks, kui sai täis Clintoni ametiaeg. Tagantjärele on tema kampaaniat kritiseeritud liigse pehmuse pärast ning teda ennast suutmatuses end distantseerida Monica Lewinsky skandaalist määritud Clintonist.
Vaibumatu lootus
Hiljem ei andestanud paljud talle seda, et ta kadus pärast kaotust avalikkuse eest ning jättis demokraadid kindla juhita.
2001. aastal, olles puhanud ja vahepeal kasvanud habeme taas maha ajanud, kaalus ta uuesti kandideerimist. Ent siis tuli 11. september 2001 ning Gore eelistas rääkida rahvuslikust ühtsusest. «Ma arvan, et kuni Iraaki sissetungimiseni tegi ta (George W. Bush) head tööd. Kuid siis rikkus ta kõik ära,» on Gore öelnud.
Kui Gore 2002. aastal Bushi Iraagi-poliitikat teravalt kritiseeriva kõne pidas, arvasid kõik, et presidendiralli on taas alanud. Ent paljude üllatuseks teatas ta siis, et ei kavatse kandideerida.
Tänavuse filmiga kaasnenud meedia tähelepanu on sama teema uuesti tõstatanud, ent Gorei vastus on sama: «Ma tõesti usun, et kõige kasulikum saan olla siis, kui püüan muuta ameeriklaste arusaama kliimakriisi olemusest.»
5 FAKTI
Endine USA asepresident Al Gore on peategelane ähvardavast kliimakatastroofist rääkivas uues dokumentaalfilmis «Ebamugav tõde».
Tema toakaaslane kolledis oli filmitäht Tommy Lee Jones.
Abikaasa Tipper, kellega neil on neli last, on tuntuks saanud rokilaulude sõnades valitsevate roppustega võideldes.
Viimastel aastatel on Gore rajanud noortele suunatud telekanali Current ning säästva arengu projektidele suunatud investeerimisfirma. Ta kuulub arvutifirma Apple nõukokku ja on Googlei nõustaja.
Praeguse USA presidendi isa George Bush andis Goreile hüüdnime Osoonimees.