Hitleri-Stalini vastuoluline suhe lõppes Punahabe hukuga

Teise ilmasõja aegsetes valgetes maskeerimisrõivastes Saksamaa ja Punaarmee sõdurite jäljendajad etendasid jaanuari lõpus Peterburi lähedal näiliselt verist lahingut, tähistamaks 62 aasta möödumist sakslaste blokaadi murdmisest tolleaegse Leningradi all. Foto: AP / Scanpix

Täna 65 aastat tagasi tungis Saksamaa ootamatult kallale senisele sõbrale ja paljude kuritegude kaasosalisele Nõukogude Liidule. Ajaloolane Lauri Vahtre kirjeldab, kuidas (enese)imetlus hävitas Adolf Hitleri.

Ligi kaks aastat kestnud Teises maailmasõjas avanes 22. juunil 1941. aastal uus, grandioosne rinne, mis kujunes sõja tähtsaimaks.

Miks nii? Miks ei võinud Saksamaa ja Nõukogude Liit (NL) koostööd jätkata, kuni demokraatlik Lääs on hävitatud, et alles seejärel omavahel arved klaarida või leida moodus, kuidas kahekesi – või koos Jaapaniga kolmekesi – maailma valitseda?

Saksamaa ja NLi suur sõprus ei alanud ju sugugi äkitselt ja kõigile ootamatult 1939. aastal, nagu püüdis asja esitada nõukogude ajalookirjutus, vaid oli sügavam.

Need kaks maad olid teineteist leidnud juba 1920. aastail, kui mõlemad paariatena vaevlesid suurriikide põlguse ja sisemiste hädade käes, mis ühel tulid kaotusekibedusest ja teisel kommunistliku režiimi ebardlikest eksperimentidest.

eluruumi juurde

Saksamaa ja Venemaa vastastikune toetus – majanduslik, sõjanduslik, luurealane jm – oli olulise tähtsusega tegur, mis aitas mõlemal rasketest aegadest läbi tulla ja muutuda 1930. aastate lõpuks agressiivseks suurjõuks.

Saksamaa ja NLi suhted polnud siiski pilvitud. Hitleri «Mein Kampf» nõudis sakslastele eluruumi idas ja sellest polnud raske välja lugeda tulevase ida-sõjakäigu ettekuulutust. Koguni nii selget, et 1940. aastal punavõimu käes vaevlevas Eestis läks «Mein Kampf» nagu soe sai, sest sisendas lootust.

Teiseks võtsid Saksamaa ja NL, õieti natsism ja kommunism, 1930. aastail teineteise suhtes väga vaenuliku hoiaku, vähemalt avalikkuse ees, kutsudes maailma üldsust (silmakirjalikult) ühinema agressori tõkestamiseks.

Asi ei olnud ideoloogiate erinevuses, vaid sarnasuses. Nii natsism kui ka kommunism taotlesid «uue korra» kehtestamist ja sellele vastuvõtmatute inimkihtide (juudid, vaimselt ja majanduslikult iseseisvad inimesed jt) elimineerimist kuni lausalise mahatapmiseni.

Saksamaa ja NL ei näinud teineteises vaenlast, vaid võistlejat võidujooksus maailmavõimu poole.

Jossif Stalinil ei olnud fašismi ja natsismi vastu õieti midagi, pigem vastupidi. On tõenäoline, et ta tegelikult imetles Hitlerit. Hitler oskas oma kuritegevuse pakkida imponeerivalt esteetilisse vormi (Hugo Bossi kujundus), mis võlub paljusid tänapäevani, ja teostada seda kadestusväärse tõhususega.

Hitlerile omakorda pidi muljet avaldama Stalini haare, näiteks miljonite inimeste surnuksnäljutamine Ukrainas, tohutu vangilaagrite süsteemi loomine jms. Kui Hitlerit miski häiris, siis juutide suur osa kommunismi teooria väljatöötamisel ja elluviimisel. See, muuseas, häiris ka Stalinit.

Öeldu tähendab, et Saksamaa ja NL suhtusid teineteisesse vastuoluliste tunnetega, mis ulatusid palavast armastusest sügava vihkamiseni, ning vastavalt asjaoludele võis neist saada kas armastajapaar või kaks verivaenlast. Või enne üht ja seejärel teist, nagu tegelikult välja kukkus.

hoiatus napoleonilt

Miks siiski Hitler 1941. aasta suvel Stalinit ründas? Kaua aega peeti seda tema auahnuse viljaks, Lääne «asfaldisõja» hämmastavatest edusammudest tingitud peapöörituseks, mõtlematuseks, rumaluseks.

Hitlerit on korduvalt võrreldud Napoleoniga, kes püüdis Venemaad mõista, kuid ei mõistnud siiski ning sai lüüa. Tõsi, oli olemas ajalooline pretsedent mongolite-tatarlaste näol, mis justkui tõendas, et Venemaad on siiski võimalik võita ja alistada. Kuid Napoleoni saatus võinuks Hitleri mõtlema panna.

Pahaendeline oli ka Hitleri NLi-sõjakäigu koodnimetus «Barbarossa». See viitas suurele ristisõdijale, Püha Rooma keisrile Friedrich Barbarossale, kelle nimi tähendab tõlkes Punahabet. Kui Hitler mõistnuks eesti keelt, võinuks talle pähe turgatada küsimus, kas Punahabe suudab hakkama saada seal, kus isegi Punapart lüüa sai.

Vene sõjaväeluure GRU taustaga, kuid läände pagenud ajaloolase Viktor Suvorovi (kodanikunimega Vladimir Rezun) tööde ilmumisest alates on järk-järgult kinnistunud arusaam, et Hitleri otsus oli pealesurutum, kui seni arvatud. Kuni selleni välja, et rünnakut kavandas hoopis Stalin, ja Hitler, kes oleks sõja NLi vastu meeleldi veel mõne aasta võrra edasi lükanud, oli sunnitud ründama 1941. aasta suvel.

NLi rünnakuplaani oli hakatud koostama juba 1940. aastal ja Georgi Žukov esitas selle 1941. aasta 15. mail. Sõda Saksamaaga pidi algama 6. juulil.

Tõsiasi, et sakslaste hoop tuli Stalinile täieliku üllatusena, ei kummuta Suvorovi teooriat, pigem vastupidi. See osutab vaid tõigale, et Hitler uskus oma luuret rohkem kui Stalin.

Niisiis mürisesid Saksa diviisid alates 22. juunist 1941 üle «Sarmaatia lagendike» kolmes põhisuunas: Leningradi, Moskva ja Kiievi poole. Selleks oli Hitler kogunud 3,2 miljonit meest (teistel andmetel kuni 5,5 miljonit) ning jaganud nad kolmeks armeegrupiks – Nord, Mitte ja Süd.

Hitleril ei olnud rünnakuks teoreetiliselt vajalikku arvulist ülekaalu ja näiteks tankide osas oli olukord 4:1 tema kahjuks. Mehi oli aga enam-vähem võrdselt. Puudujäägi kompenseeris ootamatus ja väga hea organiseeritus. Näiteks hävitati enamik Nõukogude lennuväest, ilma et see oleks jõudnud õhku tõusta.

Teiseks oli Punaarmee moraal 1941. aastal väga madal ja tuhanded paremad ohvitserid äsja maha tapetud.

Võit peaaegu käes

Sakslased ei olnud jõudnud veel oma halvemat poolt näidata ning mitte ainult Balti riikides või piiriäärsetel Poola ja Ukraina aladel, vaid lausa Punaarmeeski leidus küllaga neid, kes olid nõus sakslasi võtma vastu vabastajatena. Või keda Stalini «suure asja» (velikoje delo) eest sõdimine lihtsalt ei huvitanud ja kes ennast meelsasti vangi andsid.

Selle tohutu psühholoogilise ja propagandistliku reservi oskas natslik juhtkond peagi nürimeelselt maha mängida.

Hitler ei kavatsenud tungida Vladivostokini, vähemalt mitte esialgu. Barbarossa plaani järgi oli esmaülesandeks välksõjaga purustada Punaarmee ja tungida jooneni AA, st Arhangelsk–Astrahan.

See tähendanuks Hitleri arvates NLi muutmist marginaalseks, jõuetuks riigiks. Saksamaa valdusse oleks seevastu langenud nii põllumajanduslikult kui ka tööstuslikult rikas Ukraina ja põlis-Venemaa oma tohutute ressurssidega. Need alad pidid andma põllumajandustoodangut, linnadesse ja osalt ka maale pidi asuma valitsev saksa ülemkiht. Nagu see Ida-Euroopas aastasadu olnud oligi.

Armee purustamine, mille järel riik küpse õunana sülle kukub, ei olnud absurdne luul. Just nii oli 1940. aastal kõigest kuue nädalaga juhtunud Prantsusmaaga, kelle sõjaväge oli peetud Punaarmee järel tugevuselt maailmas teiseks.

22. juunil puhkenud sõda kulges siiski teisiti. Pärast esimest ehmatust, kui Stalin separaatrahu sõlmimist kaalus, sai ta enesekindluse tagasi ning asus sõda kavakindlalt patriootiliseks ehk siis isamaasõjaks kujundama. Sakslased oma julmustega aitasid sellele abivalmilt kaasa. Välksõja plaan kukkus läbi, Saksamaa kaotas sõja ning Venemaa elab tänaseni fašismi hävitaja ja «vabastaja» aupaistes.

Lääs tervitas aga Saksamaa rünnakut peaaegu et pisarsilmil. Briti toonane peaminister Winston Churchill on kirjeldanud, milline kergendustunne teda 22. juunil valdas.

Britid olid aasta otsa enam-vähem üksinda Saksamaale vastu pannud, pidades kangelaslikku «lahingut Inglismaa pärast», ja nüüd lõpuks ilmus võimas liitlane.

Churchill teadis täpselt, kes või mis see liitlane on, kuid surmahädas ei saanud sellest hoolida ja mõttetu oleks talle etteheiteid teha.

Ida-Euroopa rahvad tervitasid sõja puhkemist risti vastupidisel põhjusel: ilmus jõud, kes vabastas nad kommunismist.

Kui tuhanded eesti mehed sakslaste tulles vabatahtlikult Saksa sõjajõududega ühinesid, siis ei avaldanud nad sellega sümpaatiat natsismi vastu, nagu punaroosa propaganda tänini valelikult väidab, vaid viha kommunismi vastu, mis oli ja on hoopis midagi muud.