Kas Hollandist on tõesti saanud Lääne-Euroopa Leedu kummalistes poliitkriisides visklev ebastabiilne banaanivabariik? Paistab, et nii see on.
Jeroen Bult: Holland rühib valitsuskriisist uue kaose poole
3. juuli 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud neljapäeval kell 20.45 Hollandi aja järgi teatas peaminister Jan Peter Balkenende, et kaks võimukoalitsiooni kuuluva partei D66 liiget on otsustanud tema valitsusest lahkuda.
Nad väljendasid toetust D66 parlamendifraktsiooni juhi Lousewies van der Laani otsusele lahkuda koalitsioonist, kuhu peale tema partei kuulusid veel kristlikud demokraadid (CDA) ja konservatiivliberaalid (VVD).
Usaldus kadunud
Sarnaselt opositsiooniparteidega oli van der Laan kaotanud usalduse kristlikust demokraadist kurikuulsa immigratsiooniministri Rita Verdonki suhtes.
Mais tekitas Verdonk tõelise kriitikatormi, teatades, et somaali päritolu parlamendisaadikul ja tuntud äärmusislami vastu võitlejal Ayaan Hirsi Alil pole seaduste kohaselt kunagi Hollandi kodakondsusele õigust olnud. Nimelt oli üks telesaade paljastanud, et 1990. aastatel asüüli paludes oli Hirsi Ali oma taotluse sisse andnud valenime all.
Küsimus on, kas Verdonk asus Hirsi Alil käsi väänama sihiteadliku sooviga genereerida enesele poliitilist kapitali toona väldanud lahingus kristlike demokraatide liidritooli pärast. Sellele kohale oli Verdonk oma kandidatuuri muide ise üles seadnud. Parteijuhti temast lõpuks ei saanudki.
Pakuti tehingut
Alles pärast parlamendi ränka survet lubas Verdonk juhtumi uuesti üle vaadata. Selle tulemusena pakuti Hirsi Alile tehingut Hollandi pass jääb talle alles, kui ta kirjutab alla «juriidilisele» deklaratsioonile, milles möönab oma süüd. Ehk siis talle esitati väljapressimisega sarnanev ettepanek kas pass või allkiri deklaratsioonil , et vaid Verdonkil õnnestuks oma nägu päästa. Sest Hirsi Alilt kodakondsust ära võtta soovinud ministri õiguslikud argumendid polnudki osutunud eriti vettpidavaks.
See ilge, oma olemuselt peaaegu kriminaalne palagan otsustaski lõplikult Balkenende teise valitsuse saatuse.
Balkenende karjääri lõpp jõudis seejuures kätte palju varem, kui tema arvukad kriitikud olid oodanud. Kardetavasti annavad ajaloolased tema võimuperioodile (20022006) negatiivse, kui mitte halastamatu hinnangu. Nende hukkamõistu võib vast leevendada vaid Hollandi majanduse tugev kosumine selle perioodi kestel.
Rahvusvaheline meedia võrdles Balkenendet tema prillide ja soengu tõttu pidevalt võlurpoisi Harry Potteriga. Kuid Potter teadis vähemalt, kuidas improviseerida ja hakkama saada ootamatute probleemidega. Hollandi peaminister seda ilmselgelt ei osanud, lisaks oli tal veel kolm saatuslikku puudust.
Esiteks ei suutnud Balkenende ennast kunagi tõestada pragmaatilise poliitmänederina. Ta ei tõusnudki kõrgemale omaenese kristlik-demokraatliku partei vaimsest tasemest, takerdudes oma armastatud parteipropagandisti rolli.
Teiseks ei osanud Balkenende kriisiaegadel Hollandi rahvale mitte kunagi kindlustunnet pakkuda. Amsterdami filmimehe, kolumnisti ja äärmusislami kriitiku Theo van Goghi tapmise järel 2004. aasta novembris puges ta näiteks avalikkuse eest lihtsalt peitu.
Kolmandaks peaks peaminister olema võimeline avalikkusele rahulikul ja veenval moel seletama, et mõningad ebameeldivana tunduvad otsused on lihtsalt möödapääsmatud ja aja möödudes kannavad siiski ka vilja. Balkenende eelistas selle asemel pidada upsakal toonil loenguid sündsustundest ja väärtustest.
Poliitiline möll jätkub
Nüüd Balkenende küll lahkub poliitikalavalt, kuid poliitiline tornaado Haagis möllab edasi. Valimised peaksid toimuma sellel aastal, kuid kuupäeva osas on erakonnad endiselt eri meelt.
Ülekaaluka võidu nopiks neil opositsiooniline sotsiaaldemokraatlik partei, mille esimees Wouter Bos tõuseks omakorda peaministriks. Kuid küsimus on selles, kes sooviksid temaga koalitsiooni moodustada.
Wouter Bosi suurimaks väljakutseks saab aga Hollandi usaldusväärsuse taastamine piiri taga. Kuningriigi maine välismaal on viimaste aastate vältel rusudeks varisenud ning Balkenende ja Verdonk oma räpaste mängudega on sellele ainult kaasa aidanud.
Kunagi peeti Hollandit Euroopa Liidu pühendunud ja usaldusväärseks liikmeks, kuid nüüd on tegemist kummalise paariaga, millel on kahtlane maine kui endasse tõmbunud, võõrastevaenulikul ja euroskeptilisel riigil.