Jeroen Bult: Kaoses Hollandit ootab segadus

Jeroen Bult
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jeroen Bult
Jeroen Bult Foto: Postimees.ee

Kolmapäevaste parlamendivalimiste tulemus kiskus kahtlemata tükkideks sellegi usaldusväärsuse, mis Hollandil veel säilinud oli.

Mitte väga kaua aega tagasi tavatsesid hollandlased vaadata Belgiat küünilise kaastundega. Nad kirjeldasid oma naaberriiki Põhjamere Itaaliana, viidates arvukatele poliitskandaalidele. Saladuslikud ja verised supermarketiröövid 1980. aastail ja André Coolsi, Valloonia sotsialistliku partei korrumpeerunud liidri mõrv 1991 vaid kinnitasid neid eelarvamusi – tüüpiline Belgia.

Sama käib poliitilise ebastabiilsuse kohta – aastatel 1979 kuni 1992 juhtis peaminister Wilfried Martens üheksat valitsust.

Ajad on muutunud. Belgia on nüüd stabiilne, föderaalne ja üpris õnnelik riik.

2006 on belglastel põhjust jälgida Hollandi arenguid pahatahtliku naudinguga. Populistist poliitiku Pim Fortuyni ja filmilavastaja Theo van Goghi mõrvamine (2002 ja 2004) on belglaste arusaamu põhjanaabrist juba põhjalikult muutnud. Rääkimata hollandlaste resoluutsest «ei-st» Euroopa põhiseaduse lepingule 2005.

Kolmapäevaste parlamendivalimiste tulemus kiskus tükkideks sellegi usaldusväärsuse, mis Hollandil alles jäänud oli. Mitte ainult Belgia, vaid ka kogu ELi silmis. Väikeriik leidis end keset totaalset poliitilist kaost, kuna valijad ei hääletanud ühegi võimaliku koalitsiooni poolt. Selle asemel eelistasid nad killustumist – Hollandi parlamendis Tweede Kameris on varsti 10 erakonda – ja populistlikke äärmuslasi.

Peaminister Jan Peter Balkenende Kristlik-Demokraatlik Partei (CDA) võitis valimised 27 protsendiga häältest, saades parlamendis 41 kohta. Arusaadavalt tähistas Balkenende seda kui isiklikku võitu. Teda on tihti süüdistatud juhtimisoskuse nappuses.

Somaalia päritolu liberaalse parlamendisaadiku Ayaan Hirsi Ali kodakondsuse pärast tekkinud poliitilise kriisi ajal proovis Balkenende kaitsta immigratsiooniminister Rita Verdonki. Hoolimata ministri räpastest intriigidest Hirsi Ali vastu keeldus peaminister teda välja vahetamast. Sellele reageeris vihaselt väike liberaalne koalitsioonipartner D66 ja lahkus juunis Balkenende valitsusest.

CDA alustas kohe jõulist kampaaniat Balkenende pearivaali, sotsiaaldemokraatliku Tööpartei nägusa liidri ja Tony Blairi austaja Wouter Bosi vastu, et vähendada suviste sündmuste kahju. Balkenendet esitleti kui usaldusväärset juhti, samal ajal kui Bosi süüdistati hägususes. Strateegia töötas. Bos, kes juhtis kuid arvamusküsitlusi ja pidas end juba uueks peaministriks, pidi kolmapäeval alla neelama mõru pilli: 33 kohta, kümne võrra vähem.

Eelkõige kohtas Bosi pragmaatilise sotsiaaldemokraadina tõsist konkurentsi endise keevitaja Jan Marijnisseni vasakpopulistlik-sotsialistlikult parteilt. 1970. aastal maoistlikuna asutatud sotsialistlik partei on karismaatilise Marijnisseni autoritaarsel juhtimisel kavalalt ära kasutanud rahva rahulolematust. 1994, esimest korda parlamenti pääsedes, said nad kaks kohta, nüüd aga 25. Partei on radikaalselt Euroopa-vastane ja seisab ägedalt vastu ka majanduse liberaliseerimisele – Marijnissenile meeldiks kindlasti, kui Edgar Savisaar Eesti Raudtee riigile tagasi ostaks.

Uue valitsuse kokkupanek on peaaegu võimatu. Balkenende unelmate partnerid, liberaalid, said lüüa ja soovivad toibuda opositsioonis. Sotsialistid nõuaksid oma kaasamise eest järeleandmisi majandus- ja moraaliküsimustes. Parempopulistliku islamivastase Geert Wildersiga ei soovi keegi võimu jagada.

Poliitiline kaos, mis sai alguse Pim Fortuyni esiletõusuga 2001. ja 2002. aastal, on nüüd hoo sisse saanud. Lõppu silmapiiril pole. Paistab, et belglased saavad tulevatel kuudel ja aastatel korduvalt öelda – tüüpiline Holland.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles