Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2167841t1h821a.jpg)
Vietnamlaste usinus ning ülimadal palk tõmbavad ligi lääneriikide tootjaid, kirjutab kohapealt Karin Dean.
Tõsiselt ja toimekalt askeldavad Hoatho vabriku naised, mütsikesed peas ja paljudel ninad-suud lapiga kaitstud, ventilaatoriga varustatud saalides Jaapanist imporditud õmblusmasinate taga. Palk on tükitöö alusel.
Nad teenivad keskmiselt poolteist miljonit dongi ehk sada USA dollarit (1100 krooni) kuus, mis on Vietnami miinimumtöötasust kaks korda kõrgem ja Kesk-Vietnamis vägagi konkurentsivõimeline palk.
Teevad kõvasti tööd
Hoatho ligikaudu 5000 põhiliselt noort naistöölist istuvad õmblusmasinate taga kaheksa tundi päevas kuuel päeval nädalas. «Vietnam on veel vaene riik ja seepärast peame tõsiselt töötama,» viskab 48-tunnise töönädala üle nalja Tran Van Pho, Kesk-Vietnami suurima tekstiili- ja rõivavabriku direktor.
«Vietnam on sotsialistlik ja kavatseb sotsialistlikuks jääda. Me tahame kogu tähelepanu keskendada inimestele,» ütles Postimehele Tran Van, kelle 51-protsendilise riikliku osalusega Hoatho rõivavabrik toodab riideid maailmakuulsatele firmadele, nagu Nike, Puma, Haggar, Perry Ellis, Jantzen, Grand Slam, Kappa, Nautica ja teised. Hoatho ekspordib üle poole toodangust USAsse ja veerandi Euroopasse.
«Kõige raskem on töötada Nikeile,» räägib Tran Van. «Nikeil on väga kõrged standardid näiteks miinimumpalga ja töötajate kohtlemise suhtes. Ameerika firmadele tootes peame täitma ka nende terrorismivastase seaduse nõudeid näiteks võtame kõik vabriku külalised filmilindile ja iga kuue kuu pärast anname lindi üle ameeriklastele.»
Tran Van tõdeb, et Lääne firmad saavad Vietnamiga kaubeldes suurt kasumit.
Siiani on tööjõu maksumus Vietnamis olnud 20 protsenti madalam kui Hiina idaranniku tööstuspiirkondades. Ent Hiina on hakanud oma rõiva- ja tekstiilitööstust ümber paigutama sisemaa provintsidesse, kus tööjõud 1015 protsenti odavam kui Vietnami äri- ja tööstuskeskuses Ho Chi Minhis (Saigonis). Mis omakorda sunnib ka Vietnami firmasid maaprovintsidesse kolima.
Tran Van süüdistab tihedat konkurentsi Hiinaga selles, et laupäev täiskoormusega töönädalasse kuulub.
Rikkaks saab parteis
Suuruselt teine tööstusharu ja valuutaallikas, annab Vietnami tekstiili- ja rõivatööstus tööd kahele miljonile peamiselt õrnema soo esindajale. Sellest sõltub otseselt riigi kaheksaprotsendiline majanduskasv. Vabrikutöö pakub ühte ellujäämisvõimalust Vietnami 28 miljonile Maailmapanga poolt vaeseks tunnistatud kodanikule.
Ent Nguyen Thi Anh Thu, 35-aastane kahe lapse ema väikeses Hoi Ani linnakeses, ei soovi ei vabrikutööd ega ka 690-kroonise kuupalgaga lasteaiakasvataja ametit millest ta loobus, sest ei suuda sellega peret ära elatada. Ta eelistab lastega kodus olla ning väikesel maalapil enda tarbeks köögivilju kasvatada.
«Rikkaks saab Vietnamis vaid kommunistlikus parteis või siis välismaal sugulasi omades,» väidab välisvietnamlane Vu Van Tan Norrast, kes oli pooleteiseaastane, kui ta vanemad Lõuna-Vietnamist paadiga põgenesid ning üks Norra kalalaev pere koos teiste sõjapõgenikega üles korjas.
Paljud 20 000 endisest Vietnami sõjapõgenikust või nende järglastest Norras on Vietnamis soetanud kinnisvara või tegutsevad äris.
Vietnami kommunistlik partei on oma riigi kursi sõnastanud järgnevalt: sotsialistliku orientatsiooniga turumehhanismi juhitud ja riiklikult reguleeritud majanduspoliitika.
Partei eesmärk on kustutada aastaks 2010. Vietnam maailma vaeseimate riikide nimekirjast, unistuseks aga kinni püüda Lõuna-Korea, Taiwani ja Singapuri niinimetatud tiigermajandused.
Ent selleks praegusest kaheksaprotsendilisest arengukasvust ei piisa, väidab ajakirjas Vietnam Investment Review endine riikliku koostöö- ja investeerimisbüroo esimees professor Nguyen Mai, kes näeb lahendusena veelgi kõrgemat kasvuprotsenti.
«Ma nägin ise, kui palju elavat ja põnevat toimub praegu Vietnamis. Te olete nagu noor tiiger,» kiitis möödunud aasta novembris APECi tippkohtumise ajal riigis viibinud USA president George W. Bush oma Vietnami kolleegile Nguyen Minh Trietile.
Riigi majandust hindasid praegu Aasias kõige atraktiivsemaks Hanois toimunud Vietnami investeerimisfoorumil osalenud enam kui tuhat esindajat 36 riigist. Investeerijaid kütkestab Vietnami poliitiline stabiilsus.
Edukad reformid
«Fantastiline kasv, palju potentsiaali! Me püüame kõigest väest selles osaleda,» kommenteeris Postimehele Ola Ree, Norra mobiilifirma Telenor peaesindaja Vietnamis. Telenori abonentide arv Vietnamis on kahe viimase aasta jooksul kasvanud kaks korda, 15,5 miljonile, ning aastaks 2010 loodetakse teenindada 45 miljonit inimest peaaegu poolt rahvastikust.
«Vietnam ei ole selline nagu me, lääne inimesed, Nõukogude Liidu kommunismi näitel ette kujutame. Siin on väga modernne. Vietnam on sotsiaal-majanduslik riik, mis tahab areneda. Õhkkond on pingevaba,» lisas Ola Ree.
Alates 1986. aasta uuenduspoliitikast ehk doi moi-st juhtis just Vietnami kommunistlik partei riigilaeva edukalt läbi uuendusreformidega kaasnevate tundmatute vete, kus ohtlikeks karideks omandiõigusküsimus, turu liberaliseerimine ja konkurents maailmaturul.
Väikeste mõõnadega saavutati tugev majanduskasv ning üldiselt peetakse Vietnami reforme edukateks.
Sõda oli püüd takistada kommunismi
Viimasel ajal tõmmatakse üha sagedamini paralleele tänapäeva Iraagi sõja ja USA ebaõnnestunud sõjalise sekkumise vahel külma sõja aegses Vietnamis. Lööklausega «Iraak on George Bushi Vietnam» ründas USA senaator Edward Kennedy Bushi 2004. aasta valimiskampaanias.
USA seotus Vietnamiga algab juba 1950. aastal, kui sinna saabusid esimesed USA sõjalised abilised, et nõustada tollal veel võimul olevaid prantsuse ametnikke kommunismivastases võitluses.
Põhja-Vietnamis haaras 1954. aastal võimu kommunistlik vastupanuliikumine Viet Minh eesotsas Ho Chi Minhiga. Siiani vaieldakse selle üle, kas Ho Chi Minh oli rohkem kommunist või rahvuslane, kelle eesmärk oli vaba ja koloniaalikketa Vietnam.
Vietnami ühendamises kommunistliku põhja võimu alla nägi USA aga kommunismi levimise ohtu naaberriikidesse ja sealt doominoefektina edasi teistesse maailma regioonidesse.
Aastatel 19541974 osales Vietnami sõjas USA relvajõududes üle kolme miljoni ameeriklase ja sõda läks USA-le maksma 165 miljardit dollarit.
Endiselt edastavad tänapäeva Vietnami uudised aeg-ajalt teateid lõhkemata pommide kahjutuks tegemisest riigi eri piirkondades.
Kui Bush möödunud aasta novembris Vietnamis APECi tippkohtumisel viibis, küsiti temalt otse, kas Vietnami sõjast on USA-l midagi Iraagi kohta õppida. Mille peale Bush vastas: «Me oleme edukad, kui me ei anna järele.» (PM)