Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eesti-afäär Portugali sisepoliitikas

Eesti delegatsioon 1982. aastal Portugalis Nõukogude kultuuripäevadel. Pildilt võib leida hulga tuntud muusikuid – Vello Toomemets, Ivo Linna, Ike Volkov, Silvi Vrait ja Toomas Kõrvits. FOTO: Erakogu

Täpselt 20 aastat tagasi raputas Portugali caso da Estonia ehk Eesti-afäär, kirjutab Erkki Bahovski. Poliittorm vallandus, sest Eesti NSVd pidi külastama Portugali parlamendi delegatsioon. Tormi keskmes oli praegune president Anibal Cavaco Silva.

Kui lugeda Bruno Sauli mälestusteraamatut «Meie aeg», võib jääda mulje, et Eesti NSV ajas tihtipeale ka iseseisvalt välissuhteid. Paraku tõestab 1987. aastal Portugalis juhtunu, kuidas veel sel ajalgi Eesti NSVd tegelikult maailmas tajuti ja kuidas Moskva siinset elu dikteeris.

Portugali sisepoliitikas 20 aastat tagasi tähtsat rolli mänginud Eesti-afääril oli siitpoolt vaadatuna ka oma pisike eellugu. Nimelt külastasid eestlased 1982. aastal Nõukogude kultuuripäevade egiidi all Portugali.

Eesti kunstilise rühma juht, praegune Taani Kultuuriinstituudi juhataja Silvi Teesalu mäletab, et programm oli tihe:

14 päeva jooksul 13 kontserti 12 linnas. Päev algas kell seitse ja lõppes tavaliselt umbes kell kaks öösel.

Kaasas olnud Kukerpillid ja Fix õppisid ära ka portugalikeelse laulu «Õunapuu õieke», mis mõistagi osutus tohutu menukaks. Kõik paistis tore.

Ometi sekkus ajuti poliitika. Silvi Teesalu meenutab, kuidas ta sai peapesu ja pidi äärepealt oma töökohagi kaotama, kui andis Lissabonis intervjuu kohalikule televisioonile. Kui ajakirjanik küsis, kus Eesti asub, vastas Teesalu, et Helsingist 4,5 tundi laevasõitu lõunasse. Soomet ja Helsingit ju ikka teati.

Järgnes peapesu kaasas olnud EKP keskkomitee töötajalt. Praegustele noortele tuleb küllap üllatusena, et KGB ja keskkomitee töötajad olid toona kõikides nn kapmaadesse sõitnud delegatsioonides.

Niisiis pragas keskkomitee töötaja Teesaluga selle pärast, et too olevat Eesti asukohta selgitanud Helsingi, mitte Moskva järgi. Et Portugali sõit langes oktoobrisse, oli kerge tulema teinegi etteheide: vastuvõttudel polevat piisavalt tähistatud ka oktoobrirevolutsiooni aastapäeva.

Lissabonis kell kümme algama pidanud kontserdi algus venis. Kell oli pool üksteist ja saalis rahvast murdu, aga ikka ei midagi. Lõpuks algas kontsert kell 11.

Viivituse põhjus, nagu Silvi Teesalu ja ülejäänud Eesti delegatsioon teada sai, oli olnud selles, et Portugali võimud olid ära hoidnud Nõukogude Liidu delegatsiooni pihta mädamunade viskamise aktsiooni. Mis siis, et esindus oli Eestist.

Meenutagem, et 1982. aastal olid Lääne avalikkusel veel meeles Solidaarsuse kinnikeeramine Poolas 1981. aasta lõpus ja Nõukogude invasioon Afganistani 1979. aastal. Silvi Teesalu meenutuste järgi olid eestlased Portugalis pika pausi järel üldse esimesed inimesed Nõukogude Liidust.

Kes kuhu sõitis Nõukogude Liidust, dikteeris Moskva. 1960. aastal kingaga vastu ÜRO kõnepulti tagunud Nõukogude liider Nikita Hruštšov väitis muu hulgas, et Nõukogude Liidus on kõik rahvused vabad.

Nii moodustatigi sõprusühingud liiduvabariikides, kes pidid välismaailmale demonstreerima, kui iseseisvalt esindavad end liiduvabariigid.

Läände kuuluvas ja hiljuti demokratiseerunud Portugalis valitses siiski teine arusaam.

Viis aastat pärast Eesti kultuuripäevi oli äsja Euroopa Ühendusse astunud Portugal läbi tegemas sügavat majanduslikku ja poliitilist kriisi. Osaliselt tõukus kriis ka reformidest, mida läks vaja 1986. aastal EÜsse pääsemiseks

1985. aastani oli Portugali valitsenud vasaktsentristidest sotsialistide (PS) ja paremtsentristidest sotsiaaldemokraatide (PSD) koalitsioon.

Portugali nüüdse presidendi Anibal Cavaco Silva valimine PSD etteotsa oli 1985. aastal tekitanud pingeid sotsialistidega ning lõpuks olid tema juhitud sotsiaaldemokraadid samal aastal valitsusest lahkunud.

Portugali toonane president Ramalho Eanes oli kuulutanud välja erakorralised valimised. Silva partei PSD oli valimised võitnud (29,8 protsenti häältest), PS aga saanud oma halvima tulemuse (20,8 protsenti) ning üllatajaks tõusnud uus partei, demokraatlikud reformaatorid (PRD), mille oli loonud president Eanes ise, lootes niiviisi saada täitevvõimu etteotsa.

Silva on 1987. aastal jätkuvalt võimul vähemusvalitsusega ja Eanes ootab oma momenti. Selleks momendiks saab Eesti-afäär.

10. märtsil algab Portugali parlamendi delegatsiooni visiit Nõukogude Liitu, kuid programmi on kavandatud ka sõit toonasesse Eesti NSVsse. Justkui meenutusena 1982. aastast, mil Portugali väisas Eesti NSV delegatsioon. Delegatsiooni juhib parlamendi esimees Fernando Amaral.

Säärase info peale hakkavad häirekellad lööma peaminister Silva büroos ja NATO liikmesriikides. Portugal on NATO liige alates selle asutamisest 1949. aastal.

Praeguse presidendi Cavaco Silva pressiesindaja Fernando Lima vahendab Postimehele presidendi sõnu, mille järgi oleks parlamendi delegatsiooni visiit ENSVsse olnud «ebamugav» ja «vastuolus eelneva poliitikaga».

Jõuliselt reageerisid parlamendi kavatsuse peale külastada Eesti NSVd ka Portugali

NATO-partnerid. Nende meelest olnuks tegemist Baltimaade okupeerimise mittetunnustamise poliitika rikkumisega, millest lõiganuks kasu üksnes Nõukogude Liit.

Nii jätabki delegatsioon Portugali välisministeeriumi, parlamendi delegatsiooni ja Portugali Moskva suursaatkonna vahel käinud intensiivse teadetevahetuse tulemusena Eesti NSVsse sõitmata. Välispoliitika jääb peale ja mittetunnustamispoliitika jätkub.

Ent delegatsioon tunneb end alandatuna ja Portugali naasnud parlamendi esimees Amaral süüdistab valitsust omaenda ja parlamendi väärikuse kahjustamises. Kogu juhtum leiab laia kõlapinda ka rahvuslikus pressis.

Siin haistabki oma võimalust Eanes, kes pole enam president ja kelle partei PRD algatab umbusaldushääletuse Silva vastu, väites, et kogu Eesti-afäär kahjustas Portugali rahvusvahelist mainet. Silva valitsus kukub ja uued valimised leiavad aset 1987. aasta juulis.

Kuid valimised annavad võidu Silvale, kelle PSD saab tervelt 50,1 protsenti häältest. Eanesi PRD saab vaid 4,9 protsenti, mis tähendab Eanesi lahkumist partei esimehe kohalt. «Nii pidas Portugali avalik arvamus arusaamatuks umbusaldushääletust Silva valitsusele,» kirjutab Lima.

Tallinna Ülikooli portugallasest rahvusvaheliste suhete lektor Tiago Marques ütleb Postimehele, et Eesti-afäär oli Portugali võimuvõitluses «pigem kõrvalise kui keskse tähendusega».

«Väga jämedalt võrrelduna võib öelda, et Reformierakond Eestis on sama, mis PSD on olnud Portugalis, samas kui PRD oleks võrreldav IRLiga,» nendib Marques. «Mõnikord arutlen, kas pronkssõdurist ei saa Eesti jaoks midagi sellist, mis oli Eesti-afäär Portugali jaoks 1987. aastal. Seda on muidugi väga raske võrrelda.»

Silvi Teesalu meenutab, et mõned inimesed Portugalist siiski jõudsid tookord Eestisse, kuid nad ei teadnud toona, et parlamendi delegatsioon jäi tulemata.

«Usun küll delegatsiooni sõidu ärakeelamist, sest tundsin ise omal ajal, kui hell on Portugali ja NSV Liidu omavaheline suhtlus,» ütleb ta.

Teesalu imestab samas, miks oli külaskäikude vahe nii pikk – 1982. aastast 1987. aastani –, kuid lisab, et kõike määras ju Moskva.

Nüüd, 2007. aastal on Eesti ise nii NATO kui ka Euroopa Liidu liige, seega Portugali liitlane. Kuid Eesti-afäär on ilmselge vastuväide neile, kes ütlevad, et mittetunnustamispoliitika oli pelgalt sõnakõlks ega maksnud midagi.

Samuti näitas 1982. aastal Nõukogude kultuuripäevadel juhtunu selgelt, et eestlased positsioneerivad end toonagi maailmas Läände – Helsingi, mitte Moskva järgi.

Nõukogude okupatsiooni ja «lähedust» Moskvaga ei õnnestunud komparteil ja KGB-l kuidagi eestlaste teadvusse juurutada.

Tagasi üles
Back