Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/02/07/6319549t1h1948.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2174869t1h0a39.jpg)
Täna 60 aastat tagasi asus kuueliikmeline seltskond Kon-Tiki parvega teele üle Vaikse ookeani, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre. See 20. sajandil hullumeelse ja hukatuslikuna paistnud sõiduriist oli saanud nime inkade päikesejumala järgi.
Kui Kon-Tiki Peruu Callao sadamas otsad andis, võis ekspeditsiooni organiseerija ja juht Thor Heyerdahl nentida, et kõige raskem on läbi. Sest kui reis on raske, siis organiseerimistöö on tüütu ja seega märksa halvem.
Oli veendud skeptikuid, oli räägitud auku pähe rahastajaile, oli talutud uste kinnilöömist, oli alla neelatud arvukate spetsialistide ja ekspertide hauahäälsed ennustused vältimatust läbikukkumisest. Ning lõpuks oli ehitatud parv, millel ei olnud ühtki rauast osa, leitud meeskond ja murtud läbi bürokraatiast.
Näiteks kirjeldab Heyerdahl ootamatut komplikatsiooni. Kui üks meeskonnaliige hakkas täitma Peruust lahkumise ankeeti, tuli selles näidata nii tuleku kui mineku vahend.
Mees teatas ametnikule, et ta saabus kanuuga, mis vastas tõele (ta saabus teise ekspeditsiooni koosseisus dungli kaudu). Suuril silmil tippis ametnik vastavasse lahtrisse «kanuu». Ent kui mees nüüd lahkumise vahendiks palus märkida «parv», hakkas ametnik jalgu trampima ja käskis lollitamine järele jätta.
Heyerdahl sai kõigest lõpuks üle, nagu igaüks tema suurepärasest, huumoriga vürtsitatud raamatust «Kon-Tiki» ise lugeda võib.
Omaette saavutus oli balsapalkide ookeani äärde toimetamine. Et parv just balsapuust ja just 13,7 meetrit pikk peab olema, selle kohta ei olnud Heyerdahlil muud seletust, kui et just nõnda pajatasid pärimused.
Meremehed väitsid, et see on halvim pikkus: üks lainehari tõstab vöörist ja teine ahtrist ning parv murdub. Botaanikud jälle teatasid, et balsapuu Polüneesiani ei uju. Ta vettib läbi ja vajub põhja.
Ookeanil vaevas see ennustus meeste südant omajagu. Igaüks varitses hetke, mil ta arvas end üksi olevat, mudis balsapalgi läbivettinud osast tükikese ja viskas vette, et näha, kas vajub põhja või ei vaju. Vajus küll. Ent parv ei vajunud.
Vesi, mis tungis pindmistesse kihtidesse, ei ulatunud puu südamikuni. Ka ükski teine õnnetusennustus ei täitunud ja 7. augustil jõudis meeskond ühegi kaotuseta Raroia atollile Tuamotu saarestikus. Sellega oli tõestatud, et iidsetel aegadel võisid Lõuna-Ameerikast merele sõitnud inimesed jõuda Polüneesiasse.
Just seda tahtiski Heyerdahl oma ekspeditsiooniga tõestada. Ta oli veendunud, et kauges minevikus tegid rahvad suhteliselt primitiivsete vahenditega pikki meresõite. Ühtlasi oli ta veendunud, et Polüneesia asustati idast läände ja mitte läänest itta (st Aasiast), nagu arvati tollal ja nagu arvavad teadlased nüüd juba geneetilisele analüüsile toetudes.
Heyerdahli kummitas legend jumal Tikist, kes olla Polüneesiasse ja Lihavõttesaarele saabunud idast ning kes oli valget verd ja pika punase habemega. Kas viikingid? Mingist sarnasest rahvast näisid jutustavat ka inkade pärimused, kõneldes ühtlasi, et need inimesed aeti maalt minema ja nad läksidki merele.
veitsi amatöörarheoloog Erich von Däniken on neis salapärastes habemikes näinud tulnukaid, Heyerdahli teooria oli märksa maisem.
Kuid raskestiusutav sellegipoolest ja seiklushimuline norralane otsustas korraldada katse. Selle tulemusel seilaski 1947. aasta aprillis Vaiksele ookeanile pretsedenditu ookeanialus, pardal viis norralast ja üks rootslane.
Reisi algus oli närvesööv. Esiteks muidugi dilemma «upub, ei upu». Ei uppunud. Teiseks küsimus, ega hoovus neid lääne asemel Galapagosele kanna. Ei kandnud. Kolmandaks parve juhtimine. Selgus, et parve võib pöörata paremale ja vasakule, kuid mitte tagasi.
Sõiduriist liikus aeglaselt, kuid väsimatult. Tüürimisega nähti hirmsat vaeva, korduvalt murdus tüürimõla. Kuni avastati hoopis lihtsam meetod: parve tüürimine palkide vahelt läbi pistetud lauajuppide abil. Sellega vajadus tüürimehe järele peaaegu kadus ja teine pool reisist möödus rohkem kalapüügi ja päevitamise tähe all.
Olen seda parve Oslos oma silmaga näinud ja hirmuäratavalt väike on ta küll. Üks asi on merekindlus, teine aga nii kitsale pinnale surutud inimsuhted. Üle kolme kuu kuuekesi «ühes kongis» vastu pidada selleks peab inimeses olema kollektiivsust, oskust teistega arvestada.
«Kon-Tiki» raamatus ei ole juttu ühestki suuremast omavahelisest konfliktist, ja kui see ka sajaprotsendiliselt tõele ei vasta, siis ometigi pidi olema tegu väga sobivate meestega.
Mõned neist olid muide sõjasangarid, näiteks raadiospets Knut Haugland, kes andis olulise panuse sakslaste tuumaprogrammi nurjaajamisse ja pani elu korduvalt kaalule.
Teisest maailmasõjast oli möödas kõigest kaks aastat, kuid Lääs oli optimismi täis. Vallutati maid ja mägesid, Saksamaa valmistus majandusimet tegema, maailmarahu pidi tagama ÜRO. Sellesse ajajärku sobis Heyerdahli ekspeditsioon, mida terve maailm põnevusega jälgis, suurepäraselt.
Võib-olla kõige dramaatilisem oli lõpp. Parv sõitis otse riffidel möllavatesse murdlainetesse. Viimane, mida maailm kuulis, oli raadioteade: «Here we go!» Järgnes vaikus, mille jooksul mehed läbi veemöllu murdsid ja seejärel ennast läbi tüüne laguuni imekaunile saarekesele vedasid, kus üks neist märkis: «Puhastustuli oli märjavõitu, aga paradiis on suurepärane.»
Jõudnud Polüneesiasse, oli toona 32-aastane Heyerdahl pöördumatult maailmakuulus. Loomulikult ei jäänud see mees loorberitele puhkama. 1955.-1956. aastal korraldas ta arheoloogilise ekspeditsiooni Lihavõttesaarele. Selle naelaks sai kivikolossi väljatahumine, kivimurrust merekaldale vedamine ja püsti tõmbamine kõik eelajalooliste vahenditega.
Sellega oli igaveseks kummutatud jabur teooria, et nood kuulsad kujud peavad olema maavälise tsivilisatsiooni töö.
1969. aastal sõitis Heyerdahl taas merele. Seekord kõrkjapaadiga, üritades näidata, et vanad egiptlased võisid papüürusest valmistatud alustel jõuda üle Atlandi. Meeskonna koostas ta seekord teisiti, valides sinna meelega mehi erinevast rahvusest, erineva nahavärviga ja erinevast usust, kaasa arvatud mõni uskmatu, nagu venelane Juri Senkevit. See oli täiesti lõppevate kuuekümnendate naiivse ühendagem-käed-ja-sõda-ei-tulegi-illusiooni vaimus.
Egiptuse päikesejumala järgi ristitud papüüruslaev Ra ei olnud täiesti edukas. Vöör pidas vastu, kuid ahter kippus sõna otseses mõttes ära vajuma. Veidi enne Antille tuli otsustada, kas jätkata või mitte.
Heyerdahl leidis, et pole mõtet «heinakuhja otsas» Ameerikasse purjetada, see ei tõesta midagi. Seepärast lasi ta ehitada uue laeva ja kordas 1970. aastal üritust, mis seekord auga lõpule viidi.
Jah, egiptlased võisid sõita üle Atlandi. Sellele on nüüd raske vastu vaielda. Kas nad ka sõitsid, on iseküsimus.
Küsitavaks jäi sotsioloogilise eksperimendi tulemus. Eri rahvused ja nahavärvid ei sobitunudki nii ladusalt, kui oli loodetud. Tõtt-öelda läks meeskond korduvalt päris kõvasti tülli. Ning selle põhjuseks ei olnud alati mitte tavaline telgipsühhoos, mis tekib ninapidi koos elamisest, vaid tihti just nimelt kultuurilised erinevused ja neist põhjustatud suhtlemisraskused.
Nii et kui Heyerdahl ühest küljest tõestas koostöö võimalikkust, siis tõestas ta ühtlasi sellega kaasnevaid raskusi, mis vähem ekstreemses olukorras võinuks ettevõtmise nurjatagi. Seda temaatikat on huvitavalt analüüsinud Senkevit.
Hiljem tuli veel Tigris, millega Heyerdahl sõitis Mesopotaamiast Indiasse ja tõestas sellisegi kultuurikontakti võimalikkust.
Tervikuna ei hinda arheoloogid Heyerdahli tegevuse puhtteaduslikku saaki väga suureks. Ta jäi amatööriks, kelle teooriates on palju soovmõtlemist.
Kõige väärtuslikumaks võib pidada lähenemisviisi ennast julgeid eksperimente, mis igal juhul on meie teadmisi avardanud ning julgustanud meid nägema ootamatuid kultuurisidemeid.
Midagi Heyerdahli hoogsast mõttelennust kajab vastu ka Lennart Mere loomingus.
Thor Heyerdahl
Sündis 6. oktoobril 1914
Norras.
Etnograaf ja maadeuurija.
Sai tuntuks, purjetades 1947. aastal koos viie kaaslasega 101 päevaga Kon-Tiki nime kandnud parvega üle Vaikse ookeani Lõuna-Ameerikast Peruust Polüneesiasse Tuamotu saartele.
1969. aastal võttis pilliroost laeval Ra 1 ette retke Marokost üle Atlandi ookeani. Reis jäi pooleli. 1970. aastal jõudis aga uus laev Ra 2 Barbadosele.
1977. aastal tegi pilliroolaeval Tigris reisi Iraagist Pakistani ja sealt edasi Djiboutisse.
Suri 18. aprillil 2002 Itaalias.