/nginx/o/2009/09/18/237528t1h5519.jpg)
NATO uus peasekretär Anders Fogh Rasmussen kutsus eile Moskvat üles ühendama oma raketitõrjesüsteemi kaitsealliansi omaga. Eesti välisministri Urmas Paeti sõnul ei maksa meil NATO-Vene koostööd üle müstifitseerida.
NATO värske juht ulatas Venemaale õlipuuoksa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rasmussen avaldas oma esimeses tähtsas välispoliitilises kõnes arvamust, et Venemaa ja NATO võiksid neid kumbagi ähvardavad julgeolekuohud koos üle vaadata. «See võiks olla kindlaks aluseks meie tulevasele koostööle,» ütles augustis alliansi juhina tööd alustanud Rasmussen Brüsselis.
«Vajame Venemaa abi meie ajastu suurimate probleemide lahendamisel,» märkis Rasmussen päev pärast seda, kui Washington teatas, et loobub raketikilbi paigutamisest Kesk-Euroopasse. «Peaksime uurima võimalust sobival ajal ühendada USA, NATO ja Venemaa raketitõrjesüsteemid.»
Venemaa ei paiguta rakette
Dmitri Rogozin, Venemaa suursaadik NATO juures, teatas vahetult pärast Rasmusseni kõnet, et Venemaa ei paiguta vastutasuks Ühendriikide loobumisotsusele Kaliningradi oblastisse raketikomplekse Iskander.
«Loodan, et mõistate seda loogikat,» lausus Rogozin. «Kui Tšehhis ja Poolas ei ole radareid ega rakette, siis ei pea me vastusega välja tulema.»
Peale selle nimetas Vene saadik Rasmusseni avaldust positiivseks ja konstruktiivseks, kuid lisas, et tema ettepanekuid peab veel ettevaatlikult analüüsima. «Meie jaoks on see hea uudis,» ütles ta. Lühi- ja keskmaarakettide tõrjesüsteeme ühendada on tema sõnul tehniliselt võimalik, kuna NATO ja Venemaa on seda juba edukalt arvutitega testinud.
Teisipäeval Rasmusseniga kohtunud Eesti välisminister Urmas Paet ütles eile Postimehele, et NATO peasekretäri üleskutses pole iseenesest midagi uut.
«NATO riikide arusaam on viimastel aastatel olnud see, et ohud on Euroopa ja Venemaa jaoks ühised,» märkis Paet. Seepärast on ka üritatud Venemaad positiivselt kaasata, olgugi et seni pole sellega kaasnenud erilist edu.
«Rasmusseni mõtted, et uue peasekretärina võiks ta uuesti püüda Venemaad positiivsemalt hõlmata ja kaasata aruteludesse – noh, mis selle vastu saab olla?» arutles välisminister. «Proovida ju võib. Terve mõistuse seisukohast peakski olema nii, et need ohud nii NATO-le kui Venemaale ei tulene mitte teineteisest, vaid asuvad mujal.»
Putin nõuab lisa
Paeti sõnul peab Eesti NATO ja ELi liikmesriigina ise tunduvalt enesekindlam olema: «Me ei peaks ka enda jaoks seda probleemi kuidagi üle müstifitseerima ja ise siis kuidagi kogu aeg mingisuguses hirmus elama. See kindlasti ei aita.»
Analüütikud on eriarvamusel raketikilbist loobumise osas, kirjutas eile Reuters. Osa eksperte peab Obama sammu julgeks žestiks, mis aitab kaasa Lääne-Vene suhete paranemisele. Teiste arvates aga on tegemist märgiga USA nõrkusest, mida Kreml nüüd varmalt ära kasutab. Vene peaminister Vladimir Putin kutsuski eile Washingtoni üles tegema mööndusi kaubandusvaldkonnas.
«Seda, et Venemaa teatab kõikidest kanalitest, kuidas see on tohutu Vene välispoliitika võit, võis ju eeldada. Me oleme näinud ka ükskõik millise muu varasema otsuse puhul, [et] Venemaa üritab kõike näidata nende tohutu tegevuse tulemusena,» sõnas Paet. «Aga sellest ei peaks ennast laskma ära petta. Me ise ei peaks sellest tegema järeldusi, et süües kasvab isu ja mis iganes.»
Arvamus
Urmas Paet
välisminister
välisminister
Me ei pea absoluutselt kõiki otsuseid, mis maailmas tehakse, nägema läbi Venemaa prisma ja üritama neid kuidagi Venemaaga seostada. Me ise tähtsustame Venemaad üle ja siis imestame, miks Venemaa nõuab üht või teist. Ka selle otsuse puhul ei tähtsustaks ma Venemaad selles kontekstis üle. On olnud algusest peale selge, et raketikilpi on arutatud Iraani ohu võtmes. Ja kui nüüd on analüüs leidnud, et Iraanis toodetakse teistsuguse lennukaugusega rakette, siis neile adekvaatseks vastamiseks on ka natuke teistsugused süsteemid.
See eilne (üleeilne – toim) otsus annab edaspidiseks võimaluse, et NATO enda raames vaadatakse üle, milline peaks olema adekvaatne raketikaitsesüsteem alliansi liikmesriikide jaoks.