Möödunud nädala teisipäeval kell 14.20 Moskva aja järgi kaikus Arhangelski oblastis asuval Plessetski raketipolügoonil stardimüra. Juba samal päeval ilmusid Vene uudisteagentuuridesse teated, mille kohaselt oli katsetatud uut kontinentidevahelist raketti.
Uus rakett peaks näiteks Interfaksi militaaruudiste teenistuse andmeil olema suuteline kandma kuni kümmet individuaalselt juhitavat jagunenud lõhkepead (Multiple Independently Targeted Re-Entry Vehicle, MIRV) ning vahetama välja veel Nõukogude Liidu ajast pärit strateegilised raketid SS-19 Stiletto ja SS-18 Satan.
Ning loomulikult on Vene meedia sõnul markeeringut RS-24 kandev uus rakett maailma kõige parem, võimsam, seninägematum ning suuteline tungima läbi kõikidest raketikaitsesüsteemidest.
Õhust võetud väited
Lääne ajakirjandus omakorda reageeris uudisele murelikus toonis. Üha halvemaks muutuvas lääne-Vene suhete õhkkonnas oleks täiesti uuelt kontinentidevaheliselt raketilt katte rebimine juba iseenesest jõuline est.
Teiseks tähendaks uue ja tundmatu strateegilise relvasüsteemi esitlemine murettekitavat lünka lääne teadmistes Vene sõjatööstuse suutlikkuse kohta midagi väga olulist oleks maha magatud.
Ning kolmandaks tähendaks Vene sõjatööstuse jahmatavat võimet üllatada ning Vene eriteenistuste seniarvatust suuremat oskust varjata riigis toimuvaid olulisi arenguid.
Kuid ükski kolmest eespool loetletud asjaolust ei vasta kas õnneks või kahjuks tõele.
Kui lugeda Vene kaitseministeeriumi avaldusi hoolikalt, võib leida tagasihoidliku viite, mille kohaselt nii-öelda uus rakett RS-24 tugineb paljuski juba relvastuses oleva raketisüsteemi Topol-M konstrueerimisel kasutatud tehnoloogiatele.
Lisame siia asjaolu, et väidetav rakett on välja töötatud Moskva soojustehnika instituudis akadeemik Juri Solovjovi juhtimisel, ning võime üsna kindlalt väita, et mingit põhimõtteliselt uut raketti Venemaal eelmisel nädalal ei proovitud.
Moodsaimad maailmas
Nimelt on just Moskva soojustehnika instituudi nime kandev relvatööstusettevõte olnud kohaks, kus töötati välja raketikompleks Topol-M. Selle süsteemi väljatöötamist on kõik need aastad juhtinud akadeemik Solovjov.
Venemaal pole peale eelmise kümnendi lõpust Solovjovi juhitava programmi olnud ühtegi teist kontinentidevahelise ballistilise raketi väljatöötamise programmi. Kui oleks aga olnud, oleks see varasematel aastatel kindlasti meediasse tilkunud.
Salajast infot on hakatud Vene meediast kõrvaldama alles viimastel aastatel, uus kontinentidevaheline ballistiline rakett pole aga jänes, mille võib vajadusel hetkega kübarast välja tõmmata.
Seega oli kõige tõenäolisemalt teisipäeval Plessetskist Kamtatkale tulistatud rakett lihtsalt juba ammugi välja töötatud raketi Topol-M variant, mis erinevalt varasemast on kohandatud individuaalselt juhitavate jagunenud tuumalõhkepeade kandmiseks.
Kontinentidevahelisi ballistilisi rakette Topol-M hakati välja töötama veel külma sõja lõpus, 1980. aastate viimaseil aastail. Esimesed lahinguraketid jõudsid Venemaa strateegiliste raketijõudude relvastusse 1997. aastal.
Miks need raketid, tähisega SS-27 ja üldlevinuma nimetusega Topol-M, on sedavõrd olulised? Esimene põhjus on sõjaline.
Ükski lääneriik pole pärast külma sõja lõppu uute kontinentidevaheliste rakettide väljatöötamisele raha kulutanud kõigepealt on tegemist väga kalli ettevõtmisega, teiseks on seda aga mõttetuks peetud. Suurt üliriikidevahelist vastasseisu on ju loetud lõppenuks.
Nii on venelaste Topol-Mid suure tõenäosusega tõepoolest moodsaimad ja tõhusaimad kontinentidevahelised raketid maailmas. Nende kiirendus on võimas, nad on suutelised sihtmärgini viima raskeid koormaid ning kõige edukamalt vältima raketikaitsemeetmete püünisesse sattumist.
Seni on iga Topol-M olnud suuteline kandma vaid üht, hinnanguliselt 550-kilotonnise võimsusega tuumalõhkepead. Üks rakett, üks tuumalõhkepea, üks hävitatud sihtmärk.
Saladust ei tehtud
MIRVga relvastatud variandi väljatöötamine ongi olnud Vene raketiprogrammi pikaajaline, juba aastaid teada olnud eesmärk ning sellest pole ka erilist saladust tehtud.
Paigutades ühele raketile mitu eraldi sihtmärkidele juhitavat lõhkepead ehk MIRVi, on võimalik rünnata mitut sihtmärki. Vene kaitseministeeriumi väitel on nende nn uus rakett suuteline kandma kuni kümme tuumalõhkepead.
Varem on Topol-M projektiga seotud allikad rääkinud soovist kohandada rakett kolme, maksimaalselt kuue lõhkepea kandmiseks. Enamat ei võimalda gabariidid ja kandevõime. Seega oleks Moskva juttu «kuni kümnest» lõhkepeast soovitatav lugeda nii, et rõhuasetus langeb sõnale «kuni» ja mitte «kümme».
Võimalikud järeldused
Mida sellest kõigest järeldada? Esiteks on venelaste väide «täiesti uuest raketist» suure tõenäosusega bluff.
Teiseks on väga tõenäoliselt vähemalt osaliselt liialdus ka jutt testitud raketi omadustest.Mõlemad kokku annavad diagnoosiks sõjalis-tehnilise ärplemise.
Kolmandaks muutub selles kontekstis ebaadekvaatseks Vene presidendi Vladimir Putini möödunud neljapäevast pärit avaldus, mille kohaselt oli Plessetski katsetus vastuseks USA soovile paigutada Euroopasse raketitõrjekilbi osi. Säärased katsetused toimuvad pikaajaliselt kindlaks määratud uurimis- ja arendusprogrammide kohaselt, mitte poliitiliste tõmbluste ja paaripäevalise etteteatamisajaga.
Kuidas poliitiline tippjuhtkond neid aga serveerib ning milliseid tähendusi neile annab, on omaette küsimus. Nimetatud juhul isegi peamine.
Sestap maksab väga tähelepanelikult lugeda Putini neljapäevaseid sõnu, mille kohaselt oli Plessetski katsetuse puhul tegemist «uue vooruga võidurelvastumises».
Putini hinnangul seega võidurelvastumine juba käib. Ja käivitajaks on tema väitel loomulikult USA, kes soovib Euroopasse paigutada raketikaitsesüsteemi elemente ning on rajanud Bulgaariasse ja Rumeeniasse paar uut sõjaväebaasi.
Venemaa teisipäevast raketikatsetust näeb Putin selles väidetavas võidurelvastumises aga nii: «Neid Venemaa samme ei tuleks karta, need ei ole oma loomult agressiivsed.»
Paar päeva hiljem tegi Vene riigipea järgmise avalduse, mille kohaselt Moskva võib oma tuumaraketid suunata uuesti Euroopale. Veel paar päeva hiljem teatas aga Vene välisminister Sergei Lavrov, et Washingtonil tuleks tegeleda tõeliste, mitte aga väljamõeldud ohtudele vastuastumisega ja Venemaa on valmis teda selles aitama.
Neid tsitaate hinnates tuleks silmas pidada järgmisi asjaolusid. Esiteks: mitme tuumalõhkepeaga varustatud kontinentidevahelised ballistilised raketid töötati omal ajal välja ründerelvadeks. Need olid mõeldud vaenlasele esimesena hävitava hoobi andmiseks.
Teiseks: raketikaitsesüsteemi- või kilbi idee seisneb juba tema nimetuses see on mõeldud kaitseks, mitte kellegi ründamiseks.
Kolmandaks: Venemaa matab juba aastaid suure osa oma sõjalisest eelarvest strateegilistesse tuumarakettidesse. Seda ajal, mil USA ja lääs on juba poolteist aastakümmet keskendunud lokaalsetele sõdadele ja rahuvalvele ning Venemaa enda sõjaline tegevus on seisnenud Põhja-Kaukaasia n-ö terrorismivastases operatsioonis.
Neljandaks: Venemaa kõrgema poliitilise juhtkonna seisukohavõttudes on kõige hävitavama toimega ründerelvadest saanud korraga süütud kaitsevahendid ning rünnaku ärahoidmiseks või selle tõrjumiseks mõeldud süsteemist üliohtlik ründerelvastus.
Seejuures on Putini hinnangul just kaitseks mõeldud süsteeme arendav pool see, kes vastutab võimaliku võidurelvastumise eest. Kilbist on korraga saanud mõõk ja mõõgast omakorda justkui kilp.
Kõik see viitab kas süvenevale poliitilisele skisofreeniale või siis teadlikult valitud kursile vastasseisu tekitamiseks. Või mõlemale.
Kaarel Kaas töötab rahvusvahelises kaitseuuringute keskuses. Artiklis väljendab autor isiklikke seisukohti.