/nginx/o/2009/09/22/239601t1h55fa.jpg)
Prantsusmaa 83-aastane ekspresident Valéry Giscard d’Estaing on vanaduspõlves kirjutanud kirgliku romaani Prantsuse riigijuhi armuafäärist Walesi printsessiga. Ajakirjandus ei mõista, miks otsustas president oma mainet rikkuda.
Prantsuse ekspresident vihjab armuloole printsess Dianaga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehkki 1. oktoobril ilmuvat «Printsessi ja presidenti» reklaamitakse kui ilukirjandust, on selle peategelased president Jacques-Henri Lambertye ja Cardiffi printsess Patricia üsna selgelt loodud Giscardi enda ja Walesi printsessi Diana põhjal, kirjutas üleeile raamatust katkendeid avaldanud Le Figaro.
Raamat kirjeldab lesestunud president Lambertye ja printsess Patricia vahelist salaarmastust. Paar kohtub G7 tippkohtumise ajal Buckinghami palees ning kuningakoja noor liige on langenud masendusse truudusetu abikaasa pärast.
«Tosin päeva enne pulma ütles mu tulevane abikaasa mulle, et tal on armuke ja et ta tahab seda suhet jätkata ka pärast abiellumist,» ütleb leedi Pat romaanis Lambertyele.
«Suudlesin ta kätt ja ta heitis mulle küsiva pilgu, ta sinakashallid silmad läksid pärani, kui ta oma pea õrnalt ettepoole kallutas,» meenutab minategelasest president Le Figaros avaldatud katkendis. Lambertye kirjeldab Patriciat «väga ilusa naisena, kes on pidevalt meedias ja kodus õnnetu».
Ajalehe hinnangul paistab Giscardi romaan teiste armastuslugude hulgast silma eeskätt selle poolest, et sisaldab ohtralt detaile nii Prantsuse ja Briti tegelaskujude kui ka paleede kohta, kus nad kohtuvad.
Suurimat kõmu tekitab raamat ilmselt tänu mänglevatele vihjetele, nagu võiks selles olla omajagu tõtt. Teos algab fraasiga «täidetud lubadus» ning lõpeb: ««Sa küsisid mult luba oma loo kirjapanemiseks,» ütles ta mulle. «Ma annan selle sulle, kuid sa pead mulle lubama üht asja...»»
Nagu Dianagi, tegeleb printsess Patricia heategevusega, aidates aidsi nakatunud lapsi ja võideldes maamiinide vastu. Ka president Lambertye tundub olevat äravahetamiseni sarnane romaani autoriga.
Vaid üks oluline detail viitab asjaolule, et Giscard soovis ajalugu endale meelepärasemas valguses ümber kirjutada. Kui raamatus valib rahvas Lambertye tagasi ka teiseks ametiajaks, siis Giscard jäi 1981. aasta mais valimistel alla François Mitterrandile. Giscardi süüdistati Kesk-Aafrika Vabariigi inimsööjast keisrilt Bokassalt teemantide vastuvõtmises.
Seetõttu ei saanud ta ka oma riiki esindada kaks kuud hiljem aset leidnud Diana Spenceri ja prints Charlesi laulatusel. Teisisõnu ei olnud Giscard ja Diana iial üheaegselt printsess ja president.
Selgelt ilukirjanduslik on ka raamatu lõpp: Briti kuninganna ja tema poeg Cardiffi prints hukkuvad lennuõnnetuses. Leedi Pat saab regendiks ja tema vanim poeg James kroonipärijaks. President Lambertye teeb seejärel ettepaneku rajada Briti-Prantsuse ühisriik.
Kommentaatorid ei mõista, miks ekspresident naeruvääristab oma pärandit raamatuga, milles ta vihjab armuloole verinoore printsessiga – Giscard oli 1981. aastal 55-aastane, Diana üheksateistkümnene.
«Kuidas ta tahab, et teda mäletataks?» küsis uudisteajakiri Marianne. «Mehena, kes seadustas abordi? Kes andis 18-aastastele valimisõiguse? Kes tõi valitsusse naisministrid? Dianast rääkides muudab Giscard ennast madalalaubaliseks kõmupresidendiks, kes vajab psühhoanalüütiku abi, et ajalugu mõista.»
Giscard, kes kuulub prestiižse Prantsuse Akadeemia ridadesse, on varem kirjutanud poliitikaraamatuid, mälestusi ja armastusromaani «Le Passage». Ajaleht Le Monde heitis viimasele 1994. aastal ette «täielikku omapära puudumist».