/nginx/o/2009/09/28/241708t1h26ef.jpg)
Soome Õnnetuste Uurimiskeskuse (OTK) juht Tuomo Karppinen võrdleb parvlaeva Estoniat 1912. aastal uppunud Titanicuga ja ennustab, et Läänemerel aset leidnud laevahukk erutab inimeste meeli ka saja aasta pärast.
Soome laevaehitusekspert võrdles Estonia hukku Titanicu omaga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
15 aastat tagasi oli Karppinen kodus ja ajas habet. Tütar tuli uksele ja teatas laevahukus ning 800 inimese uppumisest Saaristomerel, kirjutab tänane Helsingin Sanomat.
«Laev ei saa niiviisi uppuda ja pealegi veel Saaristomerel,» meenutab ta oma tollaseid esimesi emotsioone. «Läksin tööle ja hakkasin kohe arvutama, et kas last võiks laeva nii palju kallutada, et alus upuks.»
Karppinen, kes hariduselt on laevaehitusinsener, töötas siis VTT (Riiklik Tehniline Uurimiskeskus) laevalaboratooriumis.
«Üks tolle hommiku esimestest oletustest oli, et uppumise põhjustas lasti paigast nihkumine. Mõtlesin omaette, et last ei saa nii palju nihkuda, et see põhjustaks uppumise,» meenutab Karppinen.
«Tõdesin, et lasti nihkumine viiks laeva maksimaalselt 10-kraadisesse kreeni, mitte aga 30-kraadisesse. Kümnekraadine kreen laeva põhja ei vii. Juhtunud on ilmselt midagi muud.»
Insener oli tookord mõelnud, et tõenäoliselt tungis laeva sisse vesi.
15 aasta pärast Estonia laevahukku töötab Karppinen justiitsministeeriumi alluvana OTK juhi kohal.
Tema sõnul ei ole Estoniaga juhtunud õnnetuse põhjused lõpuni selgeks saanud. Mees toob võrdluseks Titanicu, mille uppumisest on ligi sada aastat möödas, kuid see erutab ja vaevab endiselt inimeste meeli.
«Nii läheb kindlasti ka Estoniaga,» prognoosib ta.
Rootsis ja Saksamaal on õnnestust eraisikute initsiatiivil uuritud mitmel korral.
Saksa ajakirjanik Jutta Raabe käis vraki juures ja kirjutas õnnetusest raamatu, mille põhjal vändati film.
«Ilmselt mingeid märke plahvatusest ei leitud, kuna taolisi pilte pole avalikkusele näidatud,» nentis Karppinen.
Selle aasta jaanuaris avalikustati rahvusvaheline laevade turvalisust puudutav raport, mille üks põhiteema oli Estonia uppumine. Karppineni sõnul uurijad midagi põhimõtteliselt täiesti uut ei leidnud.
Helsingin Sanomat uuris spetsialisti käest, miks näiteks Saksamaal ja Rootsis nõutakse üha uusi uuringuid.
«Minu versiooni järgi on näiteks sakslaste huvi põhjuseks see, et laeva ehitanud Meyer oli perefirma, kus Estonia uppumisse suhtuti väga tõsiselt. Nemad tundsid end süüdlasena ja mõistsid vastutust.»
Just süütunne ärgitab sakslasi otsima õnnetuse võimalikku põhjust võimalikust plahvatusest.
Õnnetuse põhjuseid uurinud komisjoni lõppraportis pole kirjas ühtegi süüdlast, välja on toodud probleeme ja mitmeid puudusi.
«Nii suure õnnetuse puhul pole tavaliselt üht kindlat põhjust. Estonia oli oma ajajärgu ja kultuuri toode,» nendib Karppinen.
Spetsialisti sõnul oli osa süüd laevade klassifikatsiooniühingute reeglitel ja teadmised tormikoormusest. Tol ajal ehitati teisigi selliseid laevu, mille vöör oli sama nõrk kui Estonial.
Õnnelikult lõppenud intsidente Soome ja Rootsi laevaliikluses 1970ndatel ja 1980ndatel ehitatud parvlaevadega oli olnud vähemalt 16. Neid ei osatud siis hoiatusena võtta.
Samal ööl, kui purunes Estonia vöörivisiir, sai kannatada samuti Meyeri firmas ehitatud Silja Europa vöör.
Karppineni sõnul Euroopas taolise nõrga vöörivisiiriga laevu enam ringi ei liigu.
Pärast 1996. aastat tugevdati visiire vastavalt uutele korraldustele.