Saksamaal on uus valitsus vana tuttava juhiga – Angela Merkel pääses ilmselt lõpuks ometi põhjatud liidust sotsiaaldemokraatidega.
Saksa järgmine valitsus seisab silmitsi keeruka tulevikuga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Majandusprobleemid riigis ja küsimused kogu parteisüsteemi tuleviku üle pole kuhugi kadunud.
Pühapäevastel parlamendivalimistel selge võidu saanud kolla-must koalitsioon ehk Merkeli Kristlike Demokraatide Liit – Kristlik-Sotsiaalne Liit (CDU/CSU) ja Vaba Demokraatlik Partei (FDP) on lubanud riigis uue kabineti kokku panna nii kiirelt, et 9. novembril, kui tähistatakse Berliini müüri langemise 20. aastapäeva, oleks valitsus juba tööhoos, kirjutas ajakiri Der Spiegel.
Eile ei jagatud veel siiski kindlaid ministripositsioone, kuigi osa kabinetiliikmeid on juba üsna selged.
Nõutud välisministri portfell
FDP juht Guido Westerwelle on kogu aeg nimetanud südamesooviks välisministri portfelli ja suuremaid takistusi tal sel teel ei ole. Kunagi inglise keelega maadelnud Westerwelle on viimastel aastatel välispoliitikaga tõsiselt tegelenud, paigas on juba ka tema võimaliku esimese välisvisiidi sihtkohad – Pariis ja Varssavi, vahendas uudisteagentuur dpa.
Westerwellel, juhul kui ta tõesti välisministriks saab, oleks üsna suur eeskuju – FDP auesimees, kunagine välisminister Hans-Dietrich Genscher, keda ta kampaania ajal ka häältepüüdmiseks kasutas.
Ilmselt ei jätka valitsuses oma senisel kohal konservatiivist kaitseminister Franz Josef Jung, kelle populaarsus kukkus seoses Afganistanis aset leidnud õhurünnakuga.
Keeruliseks kujunevad majandus- ja rahandusministri koht. Mõlemad koalitsioonikaaslased lubasid valimiskampaanias maksualandusi, kuid majanduskriisi kiireks leevendamiseks võetud võlgade tõttu ei ole nende lubaduste täitmine ilmselt niipea võimalik. Lisaks on FDP maksualanduste lubadused radikaalsemad ja läbirääkimised võivad minna üsna tuliseks.
Ajalehes Süddeutsche Zeitung ilmunud Heribert Prantli arvamusloo väitel tegid sakslased FDP-le hääli andes üldse uskumatu kannapöörde – ajal, kui maailm sõimab üliliberaalset rahanduspoliitikat, annavad Saksa valijad oma usalduse just liberaalidele.
Kadunud valijad
Osa analüütikute arvates on FDP populaarsuse taga aga lihtsalt väsimus sotside ja konservatiivide suurest koalitsioonist. «Neil, kes ei tahtnud, et jätkuks teovõimetu suur koalitsioon, ja soovisid võimule kolla-musta valitsusliitu, ei jäänudki muud üle, kui anda hääl liberaalidele, et need valitsusse aidata,» arvas Renate Köcher arvamusuuringutega tegelevast Institut für Demoskopie Allensbachist (IfD). Saksamaal antakse nimelt kaks häält – nii isikule kui parteile, ja just neid teisi hääli jagasid Köcheri arvates CDU/CSU valijad heldelt ka FDP-le.
Suurema osa analüütikute ja ajakirjanduse arvates tähendas FDP ja kõigi nn väiksemate parteide tõus ning kahe suure, sotsiaaldemokraatide (SPD) ja CDU/CSU langus siiski ajaloolist murrangut. Eriti suur on Saksamaa vanima partei SPD totaalne kokkukukkumine 11 protsenti väiksema häälte hulgaga kui eelmistel valimistel ja halvima tulemusega üldse pärast II maailmasõda.
«SPD aeg rahvaparteina on läbi,» kõlasid pessimistide hääled eile. Sotsiaaldemokraadid ise tunnistasid end samuti lööduks, endise liidukantsleri Gerhard Schröderi kaadrist pärit parteijuht Franz Müntefering võib samuti kõrvale astuda. Kantslerikandidaat Frank-Walter Steinmeier lubas siiski opositsioonijuhina jätkata.
«SPD ei suutnud erinevalt CDUst võita enda poole tsentristlikke valijaid,» kommenteeris sotsioloog Manfred Güllner uuringukeskusest Forsa. Güllneri arvates on SPD kadumine suurte parteide hulgast, keda ta peab lausa Saksamaa stabiilsuse garantiiks, väga problemaatiline. Murettekitav on seegi, et väga suur osa endisi sotsiaaldemokraatide valijaid otsustas lihtsalt mitte valimiskastide juurde minna – tulemuseks läbi aegade madalaim osalusprotsent, veidi üle 70.
Sotside valijate kadumise põhjus on osaliselt parteis endas ja Schröderi ajastust saadik selle vasaktiiva poolt liiga parempoolseks hinnatud sotsiaalpoliitikas, mis valijad eemale tõukas. Osa neist sai endale vasakpoolne Linke, mis nautis ülisuurt edu endisel Ida-Saksamaal, kuid keda peetakse seotuse tõttu kommunistidega paariaparteiks. SPD välistas koalitsiooni vasakpoolsetega juba enne valimisi, eelkõige seetõttu, et Schröderiga tülli pööranud ja parteid vahetanud Oskar Lafontaine pole pehmelt öeldes kuigi sümpaatne ka Steinmeierile.