Mees arreteeriti 2002. aastal New Yorgi Kennedy lennuväljal, kus ta vahetas pärast välisreisi lennukit, et koju Kanadasse naasta. Kuna USA immigratsiooniohvitseri arvuti näitas, et mees võib olla sidemeis terroristidega, saadeti ta pikema jututa sünnimaale Süüriasse julgeolekuohvitserid ei lubanud tal isegi advokaadile helistada.
Järgnevat aastat meenutab Arari õudusunenäona: teda hoiti maa-aluses kongis, kust välja sai vaid ülekuulamiste ajaks, ja «vestlustel» uurijatega kasutati tema murdmiseks füüsilist valu tekitavaid võtteid.
Kui mees vabastati, sest uurijad ei suutnud tõestada tema seotust terrorismiga, otsustas Kanada talle üleelamiste eest 10,5 miljonit dollarit kahjutasu maksta.
Hollywoodi ekraaniloos arreteeritakse Washingtoni lähistel, Dullese lennuväljal Egiptuse päritolu ameeriklane ja saadetakse ta nimetuks jäävasse Põhja-Aafrika riiki, kus talt püütakse julmade võtetega välja pressida infot olematute sidemete kohta terrorismiga.
Tegemist on esimese suurfilmiga, mis seda teemat käsitleb, kuid vaatamata meedia tähelepanule ei ole filmist saanud kinohitti. «Liiga sünge ja liiga valusalt vabadusest ning õiglusest rääkiva Ameerika tegelikku käitumist näitav,» märkis üks kriitik.
Ent fakte selle kohta, et just niisuguseid jõhkraid meetodeid nagu ekraanil näha, Ameerika luureohvitserid tõepoolest kasutavad, tuleb USAs üha enam päevavalgele.
New York Times kirjutas oktoobri algul, et 2005. aastal, mõni kuu pärast seda, kui USA juhtkond ametlikult kinnitas, et terrorisõjas võetud vange ei piinata, koostas justiitsministeerium salamemod, milles toetas Luure Keskagentuuri (CIA) kasutatavaid eriti julmi võtteid vangide ülekuulamisel.