Rambivalgusse imbub üha enam tõendeid vangide piinamisest

Neeme Raud
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See Ameerika, millesse mina usun, ei piina inimesi,» kuulutab plakat, mida kannab osaleja meeleavaldusel vägivalla kasutamise vastu arvatavatest terroristidest vangide ülekuulamisel.
«See Ameerika, millesse mina usun, ei piina inimesi,» kuulutab plakat, mida kannab osaleja meeleavaldusel vägivalla kasutamise vastu arvatavatest terroristidest vangide ülekuulamisel. Foto: AP / Scanpix

Nädal tagasi, kui USAs jõudis ekraanile uus thriller «Rendition» (väljaandmine ehk Washingtonis kasutatav termin, mis tähendab terrorismis kahtlustatavate kolmandatesse riikidesse ülekuulamistele saatmist – toim), vabandas Kongress ametlikult Süüria päritolu Kanada kodaniku Maher Arari ees, kellega selline lugu päriselt juhtus.

Mees arreteeriti 2002. aastal New Yorgi Kennedy lennuväljal, kus ta vahetas pärast välisreisi lennukit, et koju Kanadasse naasta. Kuna USA immigratsiooniohvitseri arvuti näitas, et mees võib olla sidemeis terroristidega, saadeti ta pikema jututa sünnimaale Süüriasse – julgeolekuohvitserid ei lubanud tal isegi advokaadile helistada.

Järgnevat aastat meenutab Arari õudusunenäona: teda hoiti maa-aluses kongis, kust välja sai vaid ülekuulamiste ajaks, ja «vestlustel» uurijatega kasutati tema murdmiseks füüsilist valu tekitavaid võtteid.

Miljonid valurahaks

Kui mees vabastati, sest uurijad ei suutnud tõestada tema seotust terrorismiga, otsustas Kanada talle üleelamiste eest 10,5 miljonit dollarit kahjutasu maksta.

Hollywoodi ekraaniloos arreteeritakse Washingtoni lähistel, Dullese lennuväljal Egiptuse päritolu ameeriklane ja saadetakse ta nimetuks jäävasse Põhja-Aafrika riiki, kus talt püütakse julmade võtetega välja pressida infot olematute sidemete kohta terrorismiga.

Tegemist on esimese suurfilmiga, mis seda teemat käsitleb, kuid vaatamata meedia tähelepanule ei ole filmist saanud kinohitti. «Liiga sünge ja liiga valusalt vabadusest ning õiglusest rääkiva Ameerika tegelikku käitumist näitav,» märkis üks kriitik.

Ent fakte selle kohta, et just niisuguseid jõhkraid meetodeid nagu ekraanil näha, Ameerika luureohvitserid tõepoolest kasutavad, tuleb USAs üha enam päevavalgele.

New York Times kirjutas oktoobri algul, et 2005. aastal, mõni kuu pärast seda, kui USA juhtkond ametlikult kinnitas, et terrorisõjas võetud vange ei piinata, koostas justiitsministeerium salamemod, milles toetas Luure Keskagentuuri (CIA) kasutatavaid eriti julmi võtteid vangide ülekuulamisel.

Times tsiteeris mitmeid anonüümsust palunud Washingtoni ametiisikuid, kes on kahte memorandumit näinud ning kinnitasid, et selles antakse luba kasutada vangide vastupanu murdmiseks füüsilisi ja psüühilisi kannatusi tekitavaid meetodeid.

Timesi teatel kirjutas president Bush juulis küll alla korraldusele, millega keelatakse CIA käes olevate Al-Qaeda ja Talibani vangide piinamine, kuid «erimeetodid» on keelule vaatamata ikkagi jätkunud.

Kui Valge Maja pressiesindajalt Dana Perinolt artikli kohta küsiti, eitas ta kategooriliselt, et USA on kunagi vange piinanud, samas ei soovinud ta vastata, kas CIA uurijate arsenalis olevad löögid ja uppumise lavastamine kujutavad endast piinamist.

Õigustab «erimeetodeid»

Valge Maja nõustaja riigisisestes julgeolekuküsimustes Frances Fragos Townsend on püüdnud erimeetodeid õigustada, öeldes CNNile, et terroristid on saanud eriväljaõppe, kuidas ülekuulamistel vaikida, ja kui neid murda ei suudeta, tuleb selle eest ehk taas tasuda ameeriklaste eludega.

Vangide piinamine ripub jätkuvalt ka USA uue justiitsministri ametisse kinnitamise kohal Senatis. Pärast eelmise ministri Alberto Gonzalese tagasiastumist otsustas Valge Maja asemele nimetada eaka kohtuniku Michael Mukasey, lootes, et tema ametisse kinnitamisega probleeme ei teki.

Senatis alanud kuulamistel paistiski kõik libedalt minevat, kuni Mukasey keeldus tunnistamast, et osa väidetavate terroristide ülekuulamistel kasutatavaid meetodeid on otsene piinamine.

Läinud nädalal esitasid mitu inimõiguste organisatsiooni Prantsusmaal USA endise kaitseministri Donald Rumsfeldi vastu kohtukaebuse, süüdistades teda piinamistele kaasaaitamises Guantanamos ja Iraagi Abu Ghraibi vanglas ja nii rahvusvahelise piinamise vastase konventsiooni rikkumises. Sarnaseid süüdistusi on Rumsfeldi vastu esitanud teisedki riigid.

Piinamistehnikad

CIA endiste ja praeguste töötajate sõnul kasutatakse vangide ülekuulamiseks viise, mis kuuluvad üldnimetaja «stress ja kurnamine» alla ning mis pole võimude kinnitusel piinamine, vaid «erimeetmed eriolukordades».

• Tähelepanu tõmbamine: uurija haarab vangil särgist ja raputab teda.

• Tähelepanulaks: uurija lööb lahtise käega ülekuulatavat vastu nägu.

• Kõhulöök: löök kõhtu, et tekitada valu, kuid mitte vigastusi.

• Pikaajaline seismine: vange sunnitakse jalaraudades püsti seisma üle 40 tunni järjest; kaasnevat magamatust ja üldist kurnatust peetakse rääkima sundimisel eriti tõhusaks.

• Külm kong: alasti vang pannakse kongi, kus on sooja vaid 10 kraadi ringis, ning kongis hoidmise ajal piserdatakse teda pidevalt külma veega.

• Uppumise simuleerimine: pikali vang on seotud raamil, jalad peast kõrgemal, nägu kaetud plastikaadiga, millele valatakse vett. Tekib lämbumistunne ja surmahirm. Inimõiguslaste sõnul kuulub surmahirmu tekitamine otsese piinamise alla, ehkki Bushi administratsioon nimetab seda «kergekujuliseks piinamiseks», mis ei ole rahvusvaheliste reeglitega keelatud.

Allikas: ABC News, Human Rights Watch, Wikipedia

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles