Surmadest hoolimata peavad ülejäänud leidma jõudu jätkata

Gerhard Saks Foto: Evelyn Kaldoja

Seni Afganistanis teeninud Eesti kompaniidest on kõige rohkem kannatada saanud just praegu väljas olev Estcoy-8, kelle ridadest on langenud kolm võitlejat – sama palju kui kõigist varasematest rotatsioonidest kokku.

«Oleme kandnud suuri kaotusi, tegelikult on Eestile ka üks liiga palju,» tunnistab Estcoy-8s jaoülemana teeniv nooremveebel Gerhard Saks (37), kelle rühm on kõige rängemalt kannatada saanud. Ta tõdeb usutluses Postimehele, et nende eelkäijatel Estcoy-7st oli lisaks heale tööle ka rohkesti sõduriõnne.

«See on tõeline tragöödia, kuid sellest hoolimata teenistus jätkub, see on üks sõdade paratamatusi, et kantakse kaotusi, kurb, kuid tõsi, fakt, millega tuleb leppida. Me ei tohi unustada oma langenud kangelasi ja nende tegusid, sest meile ja Eestile on nad kangelased,» kirjeldab ta kaaslaste hukkumise mõju ülejäänutele. «See on karm reaalsus, kuid nii see on.»

Vastuseks küsimusele, mis võiks talle Afganistanis kõige ootamatum olla, leiab Saks samas, et üleliia palju ootamatusi pole, sest nagu enamik, on ka tema läbi mõelnud oma teenistuste võimalikult ekstreemsemais pildis. Ning lisab: «Oleme valmis ka sellisteks tragöödiateks.»

Nooremveebel Saks oletab, et paljudele, sealhulgas talle endale, võib toimunu tegelikult kohale jõuda alles pärast missiooni lõppu. «Praegu on töö ja rutiin see, mis hoiab mõtted selle koha pealt eemal,» räägib ta. «Kui tagasi oma keskkonda saad, siis võib-olla hakkad selle peale rohkem mõtlema.»

Kui mõni teine praegu Afganistanis teeniv kaitseväelane tunnistab, et ei tea veel, kas tahab sõjaväes edasi olla, siis Saks plaanib pärast missioonilt naasmist teenistust kindlasti jätkata. Afganistani naasmise kohta märgib: «Praegu on vara öelda, saaks selle teenistusetapiga ühele poole.»

Igatahes lähimate võitluskaaslaste suhtes tal kõhklusi pole. «Poisid on tublid. Mina olen oma jaoga täiesti rahul,» kinnitab Saks. «Kui oleks vaja tulla, tuleksin kõikide nende poistega uuesti.»

Jõustruktuuridega on Saksi enda karjäär seotud olnud alates 1993. aastast, kui ta läks tööle turvafirmasse. «Ma olen tegelikult töötanud kahel kohal, kaitseväes ja tsiviilvallas isikukaitseliste tööde alal,» räägib ta. «Kui ühes kohas saab asjad tehtud, tuleb teise tagasi minna.»

«Lepingulise sõjaväega alustasin 1994. aastal, kui Balti pataljon loodi. Siis olin ma kaks aastat sõjaväes,» meenutab Saks. Uuesti ajas ta mundri selga 1999. aastal, et minna Bosnia ja Hertsegoviinasse rahu valvama. 2000. aasta Balkanit nimetab ta nüüd raskusastmelt siiski kergemaks missiooniks, kuigi selle piirkonna mureks on miljonid sinna maetud, samuti lokaalkonfliktist vedelama jäänud maamiinid.

Kolmas tulemine algas Saksal kaitseväes mullu 17. novembril. Selleks, et asuda teenistusse Estcoy- 8 algavale missioonile Afganistani Islamivabariigis. Kodus ootavad teda elukaaslane ja kuueaastane poeg. Küsimusele, mida pere sellest tööülesandest arvas, vastab ta: «Ma olen alati teinud seda, mis mind huvitab.»

Kui ta just teenistusülesannete täitmisega seotud pole, suhtleb ta elukaaslasega iga päev MSNis. «Vanasti oli nii, et kiri läks kolm nädalat ja siis ootad,» muigab Saks. «Pool tundi päevas saab ikka rääkida, kui baasis oled.»

Kriisikoldes uute sõprade leidmise kohta meenutab tema seisukoht pigem Dire Straitsi laulu «Brothers in Arms» sõnu rindel koos tuleristseid läbi tegevatest meestest, kes elavad lõpuks siiski erinevates maailmades. «Töö ühendab siin. Kui me siit ära läheme, läheb igaüks oma eluga edasi,» ütleb ta. «Nagu tavapärasel eestlasel ongi sõpru üks-kaks, ega rohkem ei mahugi.» (PM)