Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2275481t1h0205.jpg)
Indoneesia endine president Suharto kütab ka hauatagusest elust üles saareriigi rahvastiku emotsioonid. Tema kirstu kandmisel läbi Jakarta möödunud esmaspäeval seisid paljud tänavail pisarsilmil. Teised jällegi rõõmustavad tema surma üle. Ja seda ilma süümepiinadeta.
Lääne inimene paneb hetkegi kõhklemata miljonite inimeste surma ja kadumise eest vastutava Suharto ritta 20. sajandi suurimate kurjategijatega nagu Hitler, Stalin, Pinochet ja Pol Pot.
Vasturääkimised jõuga maha surudes hoidis Suharto koos 6000 saarel elava rahvastiku, keda ühendas vaid ühine koloniaalajalugu. Tema muinasjutuliselt korrumpeerunud perekonna taskutesse kadus aga 370480 miljardit krooni.
Ent BBC arvamustefoorumis on Suharto pärandi arutelu esile kutsunud Lääne ja Aasia erinevatel väärtushinnangutel põhineva sõnasõja, milles indoneeslastest Suharto-ülistajate kaitseks astuvad välja Malaisia, Singapuri ja ka Tai elanikud.
«On tõsi, et Suharto valitsemise ajal tapeti palju inimesi, eriti Acehi provintsis, kuid ta hoidis riigi koos ja saavutas stabiilsuse,» kommenteerib Hilmi Malaisiast.
Näiteks kiidavad paljud Indoneesia hiinlased Suharto rahvuspoliitika tagajärjel üks enim kannatanud rahvusrühmi teda panuse eest riigi kiiresse majanduskasvu.
Suharto võimuloleku ajal oli Indoneesia parim näide eeskujulikust «arengust» kirjaoskus kasvas kahe kolmandiku võrra, keskmine eluiga pikenes 20 aastat ja inimeste sissetulek suurenes enam kui kümme korda. Lääs armastas Indoneesiat, kuna seal peatati Kagu-Aasias leviv kommunism. Ohvrite arvust toona ei räägitud.
«Suharto saavutused olid palju suuremad kui ta vead. Lääs kelle Suharto päästis kommunismi eest on nüüd aga suurim Suharto inimõiguste rikkumises süüdistaja,» kommenteerib indoneeslane Endang Srie New Yorgist.
«On tõeliselt hull ja jabur, et Suharto mitte ainult ei tulnud puhta nahaga välja genotsiidi ja teiste kuritegude süüdistustest, vaid et tal õnnestus mitmeid generatsioone panna ajuloputusega uskuma, et ta oli messias!» vastab aga Ezra Sidharta.
Suharto pärast on tema pooldajad ja vastased verdki valanud. Nii juhtus 1998. aastal tema tagasiastumist nõudvate massimeeleavalduste käigus ja kaks aastat hiljem pärast kohtuotsust, mil ta tervislikel põhjustel oma tegude eest vastutamisest vabastati.
Indoneesias on Suharto valitsemisstiili viimaste nädalate jooksul avalikult lahatud. Ning üldiselt leitud siiski, et see on valdavalt negatiivne.
Kas suudetakse aga tänapäeva Kagu-Aasia ühes demokraatlikumas ühiskonnas algatada protsess, et maha raputada ajalooliselt eestkostel ja isikutruudusel põhinevad, sageli ka karmi juhtimisstiili ainuvõimalikuks pidavad vaated? Kui palju aitaksid selles kaasa Lääne jutlustatud liberaaldemokraatlikud väärtused, milles paljud kaguaasialased näevad vaid topeltstandardeid?