Kuigi Lissaboni leppe saatus on endiselt lahtine, kogub võidujooks reformikavaga loodavatele euroliidu presidendi ja välisministri ametikohale aina tuure.
Võidujooks ELi presidendi kohale läheb üha pingelisemaks
20. oktoober 2009, 09:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa Liidu kõrgemaid ametikohti väärivate kandidaatide üle on pikalt spekuleeritud, kuid sagimine Brüsseli tagatubades muutub 29. ja 30. oktoobril toimuva ELi tippkohtumise eel üha intensiivsemaks. Analüütikute hinnangul on kõige parem positsioon Euroopa Ülemkogu presidendi ametikohale Suurbritannia endisel valitsusjuhil Tony Blairil.
Blairile on kodumaa kõrval toetust avaldanud ka Itaalia ja Prantsusmaa, kuid samas ei kuulu karismaatiline poliitik Saksa kantsleri Angela Merkeli soosikute hulka. Ka Hollandi, Luksemburgi ja Belgia hinnangul ei toeta Blair Euroopa ühisseisukohti.
Suurriikide valik
«Ta on sagedamini eriarvamusel kui ühisel seisukohal,» kinnitas Luksemburgi välisminister Jean Asselborn usutluses Saksa ajalehele Süddeutsche Zeitung ning rõhutas vajadust valida kaalukale kohale inimene, kes teab, kuidas kaitsta ELi huve.
Blairi kahjuks räägib ka asjaolu, et britid ei kuulu endiselt euro-tsooni ja pole allkirjastanud Schengeni lepingut. Lisaks Londoni euroskeptitsismile kahandab Blairi võiduvõimalusi ka tema tugev toetus 2003. aastal Iraagi sõjale.
Sellele viitas hiljuti ka Prantsuse president Nicolas Sarkozy, mistõttu ennustasid mitmed vaatlejad, et ta võib loobuda oma varasemast toetusest Blairile, kirjutas uudisteportaal EUobserver.
Arvestades, et ELis järgitakse kaalukaid otsuseid langetades poliitilise tasakaalu põhimõtet, peetakse kõige soodsamaks mõnest suurriigist pärit sotsiaaldemokraadi võimalusi, kuna Euroopa Komisjoni juhib praegu portugallasest konservatiiv José Manuel Barroso, NATO liidriks valiti liberaalse taustaga taanlane Anders Fogh Rasmussen ja Euroopa Parlamendi presidendiks saanud konservatiivne Jerzy Buzek peaks rahuldama ka endise idabloki nõudmisi.
Bildt ELi välisministriks?
Lissaboni lepingu alusel valivad ELi liikmesriigid presidendi kvalifitseeritud häälteenamusega kaheks ja pooleks aastaks. Teisisõnu on kõigil liikmesriikidel hääletusel erinev arv hääli, kusjuures suurriikide häälte kaal on kõige suurem. Seetõttu on Blairi jaoks oluline just Sarkozy toetuse säilitamine.
Praegu kehtiva Nice’i lepingu kohaselt on ELi presidendiks eesistujamaa valitsusjuht. Kuna eesistuja muutub iga poole aasta tagant ja toob kaasa uue programmi, siis võimaldaks Lissaboni lepinguga loodavad ametikohad kindlustada seni puuduva järjekindluse.
Euroopa esimese välis- ja julgeolekupoliitika esindaja isik on aga veelgi ebaselgem. Kõige rohkem on mainitud Rootsi välisministrit Carl Bildti, kuid tema Türgi-meelset hoiakut peetakse suurimaks takistuseks.
Kahe olulise ametikoha loomine eeldab aga Lissaboni lepingu ratifitseerimist. Kuigi iirlased otsustasid kuu alguses toimunud kordusreferendumil reformileppele oma heakskiidu anda, on see takerdunud Tšehhi riigipea Václav Klausi taha.
Teisi kandidaate presidendi kohale
• Jean-Claude Juncker – kauaaegne Luksemburgi peaminister ning
Euroopa Liidu eesistuja aastail 1997 ja 2005.
• Jan Peter Balkenende – Hollandi peaminister alates 2002. aastast,
Euroopa Liidu eesistuja 2004. aastal.
• Paavo Lipponen – Soome sotsiaaldemokraadist peaminister aastatel 1995–2003, seotud Läänemerre gaasijuhet ehitava Nord Streamiga.
• Bertie Ahern – paremtsentristlik Iirimaa peaminister aastatel 1997–2008. Euroopa Liidu eesistuja 2004. aastal.
• Guy Verhofstadt – Belgia valitsusjuht aastatel 1999–2008, praegune Euroopa Parlamendi liberaalide juht.
Allikad: Vikipeedia, AFP