Kui tavaliselt liigitub väljend «mees ilma minevikuta» literatuursete klieede valdkonda, siis Aleksandr Bortnikovi puhul on tegemist kuiva faktinendinguga.
Vene uus esitekist astub varjust suurele lavale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui tavaliselt liigitub väljend «mees ilma minevikuta» literatuursete klieede valdkonda, siis Aleksandr Bortnikovi puhul on tegemist kuiva faktinendinguga. 12. mail Venemaa tekistiks number üks, föderaalse julgeolekuteenistuse FSB peadirektoriks tõusnud Bortnikovi (56) elulookirjeldus koosneb nimelt peotäiest lakoonilistest faktidest ning suurest hulgast tühjusest.
Vene ajakirjanduses ilmunu põhjal näib ometigi just tema välja joonistuvat ühe keskse kujuna eriteenistuste erinevate grupeeringute omavahelises võimuvõitluses ning Vene riigi jõu suunamises erinevatesse hämarskeemidesse.
Veerandsajandi pikkune auk
Ametliku elulookirjelduse kohaselt sündis Bortnikov 15. novembril 1951. aastal Venemaa kolkalinnas Permis ning lõpetas 1973. aastal Leningradi raudteeinseneride instituudi. 1975. aastal algas toona 24-aastase Bortnikovi kaadriohvitseri karjäär KGBs pärast kutset liituda nn organitega asus õppima Moskvas KGB kõrgematel kursustel. Selle daatumiga algab tema eluloos ka rohkem kui veerandsajandi pikkune «auk». Väidetavalt veetis Bortnikov suurema osa sellest perioodist Leningradi linna ja oblasti KGB osakonnas ehk valitsuses, olles spetsialiseerunud vastuluurele.
Uuesti kerkib Bortnikov avalikkuse vaatevälja alles 2003. aasta juunis kandes nüüd juba FSB kindralmajori paguneid. Lakoonilised uudised annavad nimelt teada juhtkonnamuudatustest Peterburi linna ja Leningradi oblasti FSB valitsuses: senine Piiteri julgeolekujuht kindral Sergei Smirnov siirdub Moskvasse, FSB peadirektori Nikolai Patruevi esimeseks asetäitjaks, linna ja oblasti julgeoleku uueks juhiks saab aga Smirnovi senise asetäitjana vastuluureoperatsioonide eest vastutanud Bortnikov.
Smirnov ja Patruev olid klassikaaslased Leningradi keskkoolis nr 211, nendega samas klassis nühkis koolipinki ka keegi Boriss Grõzlov, praegune riigiduuma esimees ja võimupartei Ühtne Venemaa kauaaegne liider.
Ei möödunud aastatki, kui ka Bortnikovi ennast ootas ees edutamine Moskvasse. 28. märtsil 2004 määrati siis juba kindralleitnandi auastmes mees FSB peadirektori asetäitjaks, kelle juhtida oli majandusjulgeoleku osakond. Sellega algas tema kiire, kuid avalikkuse pilgu eest varjatud tähelend FSB peakorteri koridorides juba 2006. aasta detsembri lõpus sai ta õlgadele armeekindrali pagunid.
Vene kindralleitnandi vasteks Läänes ning paljudes teistest riikides on n-ö kahetärnikindral, enamasti kindralmajor; armeekindrali analoogiks aga n-ö neljatärnikindral. Selline auastmete sadu on tähelepanuväärne, selle võimalike põhjuste otsinguil tuleb aga naasta Bortnikovi Moskvasse edutamise asjaolude juurde.
Ja need asjaolud olid eriteenistuse kildkondlikust vaatevinklist nähtuna üsna ebameeldivad ning pika ajalooga. Bortnikovi Moskvas maandumise käivitanud protsessid käivitas tahtmatult kapteni aukraadis Vene tolliametnik Pavel Zaitsev juba 2000. aasta suve lõpupoole. Nimelt otsisid 2000. aasta suvel tollitöötajad läbi Moskva mööblikauplusteketi Kolm Vaala poed ja kontorid ning algatasid firma vastu kriminaalasja, kahtlustades ettevõtet rohkem kui 400 tonni mööbli mustalt riiki smugeldamises. Õige pea hakkas juhtuma kummalisi asju. Vladimir Ustinovi juhtimisel tegutsenud peaprokuratuur algatas Zaitsevi enese vastu kriminaalasja, süüdistades teda ametiseisundi kuritarvitamises, ebaseaduslikes vahistamistes ning muudes pattudes.
Prokuratuur loobus süüdistustest kaupluseomanike vastu, tolliameti tippjuhid said Ustinovi alluvatelt kaela süüdistused katses pressida Kolme Vaala omanikelt välja suuri rahasummasid jne. Skandaal aga keris ja paisus. Asja uurimiseks moodustati riigiduuma erikomisjon, skandaalist uurimusartikleid kirjutanud Novaja Gazeta (leht, kus töötas Anna Politkovskaja) ajakirjanikku tabas ootamatult salapärane ja surmaga lõppenud haigus... Salapäraseid surmajuhtumeid seondus Kolme Vaala skandaaliga veelgi.
2004. aasta kevadel aga sai teatavaks, et Kolme Vaala kaupluste üheks tegelikuks omanikuks oli keegi meeskodanik nimega Jevgeni Zaostrovtsev, endine KGB Karjala-osakonna direktor. «Aga» peitub seejuures asjaolus, et tema poeg Juri Zaostrovtsev töötas FSB keskaparaadis. Kindralpolkovnik Zaostrovtsev oli nimelt peadirektor Patruevi asetäitja ning juhtis majandusliku julgeoleku osakonda, mille vastutada on muu hulgas võitlus rahapesu, musta äri, maksupettuste, pangamahhinatsioonide jms vastu. Siinkohal on asjakohane mainida, et FSB peadirektor Patruev ise oli Zaostrovtsev vanema kauaaegne kolleeg omal ajal töötas ta Karjala julgeolekuministrina.
Seega Zaostrovtsev juunior läks FSBst erru ning asus juba paari nädala pärast tööle riiklikke pensionifonde ja majandusarenguks suunatavat raha haldava Vneekonombanki direktori nõukogus. Tema toolile FSBs maandus aga Aleksandr Bortnikov. Koos uue määramisega kaasnes ka koht riikliku laevandusfirma Sovkomfloti (Sovremennaja Kommerteski Flot) nõukogus, kus ootas juba ees Zaostrovtsev juunior. Sovkomflot on Vene suurim riiklik laevandusfirma, mille rohkem kui 40 alust tegelevad muu hulgas ka Vene naftatoodete transportimisega maailmaturule.
Litvinenko likvideerija?
Kolme Vaala juhtumis saabus vaikus. Uuesti lahvatas see alles 2006. aastal, kui väidetavalt Vene föderaalset narkokontrolliagentuuri juhtiva Viktor Terkessovi koordineerimisel taaspuhkenud skandaal viis ametist mitmeid kõrgeid FSB kindraleid. Terkessovit, samuti kunagi Piiteri ja Leningradi FSBd juhtinud meest peetakse Patruevi ja viimase ringkonna peamiseks rivaaliks.
Üheks Bortnikovi uueks tööülesandeks sai osalemine ametkondadevahelises töögrupis, mis koostas Vene riiklikku rahapesuvastast strateegiat. Eespool mainitud töögruppi kuulus ka toonane Vene finantsluure juht Viktor Zubkov, kes nüüd on vahepeal peetud peaministriameti andnud üle Vladimir Putinile ning asunud presidendiks valitud Dmitri Medvedevi asemel juhtima energiahiidu Gazprom.
Millised teened võisid veel mõjutada Bortnikovi kiiret tõusu ja pretsedenditut auastmetesadu?
Veebruaris 2007 avaldas Vene ajakiri The New Times kirjutise, kus esinenud «FSB allikate» andmetel oli Londonis resideeriva ülejooksiku Aleksandr Litvinenko mõrvamine osa kõige kõrgemal FSB tasandil heakskiidetud plaanist, mille lõppeesmärgiks oli orkestreerida sobiva kandidaadi asumine Putinist tühjaks jäävale presidenditoolile. Litvinenko likvideerimise plaani väljatöötamine ja elluviimine olla ajakirja väiteil usaldatud FSB peadirektori asetäitjale kindralpolkovnik Bortnikovile. Litvinenko suri pärast nädalatepikkust haigust 2006. aasta novembris. Sama aasta detsembris esitati Bortnikov armeekindrali auastme saamiseks.
Ajakirjad The New Times ja Novoje Vremja on Bortnikovile omistanud ka teisi teeneid. 2006. aasta septembris jättis Vene keskpanga juhatuse esimehe asetäitja Andrei Kozlovi juhitud kontrolloperatsioon litsentsita tundmatu Vene väikepanga Diskont. Kozlovi juhtimisel võeti finantskontrolliga litsentse kümnetelt pankadelt, kuid seekord oli midagi teisiti. Sest 2006. aasta 13. septembril kajas kogu Vene massimeedia mõrvauudisest. Tapetud oli keskpankur Kozlov.
Kui uskuda Kremlile vastanduvat ajakirjandust, siis liikus Diskonti kaudu kuni poole miljardi dollari ulatuses Vene riigiettevõtetelt pärinevat raha, mis maandus Austria pangas Raiffeisen Zentralbank Österreich AG. Sealt liikusid summad edasi kümnete offshore-firmade arvetele ning edasi kes teab kuhu. Raiffeisen on finantsasutus, mille kaudu muu hulgas väidetavalt rahastatakse ka NordStreami gaasitoru projekti. Austria politsei algatas hämara rahaliigutamise asjus 2006. aasta sügisel kriminaalasja, Raiffeisen eitab kõiki süüditusi ning Vene võimud ajakirjanduses ilmunut ei kommenteeri, sest meedia andmeil kureerinud rahavoogude liikumist Diskonti ja Austria vahel kindral Bortnikov.
Tõsi, lugude üks autoritest, New Timesi ajakirjanik Natalia Morari leidis mõni aeg pärast artiklite ilmumist oma üllatuseks, et üle Venemaa piiri teda enam ei lubata.