Afganistanis haavata saanud eestlasest kapral Marek Piirimägi rääkis Soome ajalehele Helsingin Sanomat, et Afganistani-missiooni puhul on tegemist täieulatusliku sõjaga, mille vastu ta tunneb viha.
Afganistanis teeninud eestlasest kapral vihkab sõda
28. oktoober 2009, 16:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Piirimägi sai Estcoy-8 liikmena haavata 15. juunil Nad-e-Alis. Tänaseks ta lonkab pisut, parem kõrv ei kuule ja paremas käes ning jalas on granaadikilde.
«Ma mäletan kõike. Kui kärakas käib, siis aeg aeglustub. Mõtted on selged. Sündmused jäävad meelde sekundi täpsusega,» jutustab ta soome ajakirjanikule.
Eestlaste ülesandeks oli puhastada piirkond sisside valmistatud lõhkekehadest kuni mošeeni välja ehk nelisada meetrit lõuna poole. Esmalt tuli ületada nelja meetri laiune liivatee.
Tee ületamist valmistati ette hoolikalt. Kolm Soomes toodetud Pasi soomukit olid oma positsioonidel, kuulipildujatega turvati teed ületavate sõdurite seljatagust.
Esimesena läksid üle tee meedik ja jaoülema asetäitja. Siis tuli Piirimäe ja tema paariliseks olnud jaoülema Allain Tikko (30) kord.
«Kohe kui pea tõstsime, vihises midagi näo eest mööda. Soe õhk pühkis mööda,» rääkis ta.
400 meetri kaugusel savimaja müüri tagant tulistatud granaat oli tabanud märki. Plahvatuse jõud lennutas Piirimäe paar meetrit eemale. «Sellest, mida ma siis nägin, ei saa rääkida.»
Veebel Allain Tikko hukkus granaaditabamuse tõttu. Killud oli tabanud ka Piirimäge, kuid mees ise sellest kohe aru ei saanud.
«Kontrollisin kiiresti, kas kõik olulised kehaosad on alles. Nii teevad kõik pärast pihtasaamist,» jutustas ta.
Piirimägi üritas relva haarata, kuid käsi ei liikunud. Valu ta siis veel ei tundnud. «Teadsin, et paugutamise suunas võib tulistada,» selgitas mees.
Teised sõdurid oli hakanud tulistama paarkümmend sekundit varem. «Tulistamisele vastatakse kohe. Eesmärgiks on panna tulevahetusele punkt ja viia haavatud minema,» selgitas ta.
Seekord siss ühtegi lasku lisaks ei teinud.
«Võib-olla jälgis ta mängu eemalt. Võib olla, et ta peitis relva ära ja naasis põllutöödele. Hiljem haiglasse minnes tiirutasime sündmuspaiga kohal helikopteriga ja otsisime tulistajat, kuid me ei näinud midagi.»
Samas tulevahetuses sai lisaks Piirimäele veel haavata kaks eestlast.
Kindluse mõttes tegi jao meedik haavatule morfiumisüsti. Selle märgiks kirjutas ta Piirimäele otsaette M tähe ja kellaaja.
Mees ei kahetse. «Afganistani minek oli minu enda valik,» ütles ta.
Kodus ootasid elukaaslane, pooleli oli majaehitus ja allohvitseride kursused.
Piirimägi naasis sõjaväelase ameti juurde eelmisel aastal. Vahepeal oli ta töötanud ehitustel Norras ja Rootsis.
«Mõtlesin, et parem, kui lähevad veidi kogenumad kui täitsa noored,» rääkis ta. Sõdur soovis näha Afganistani olukorda kohapeal.
«Liitlasvägede vastu sõdivad afgaanid on väga erinevad - tavalistest vaestest talupoegadest kuni lõhkeainete- ja luurekoolituse saanud spetsialistideni,» jutustas mees.
Vastaste nimetamine terroristideks on eksitav. «Kuna sõda on tulnud nende koju, püüavad nad teha kõike võimalikult hästi: tekitada võimalikult väikse vaevaga võimalikult suurt kahju,» selgitas ta.
Helsingin Sanomate ajakirjanikul oli meest sel sügisel keeruline kätte saada. Kord oli ta pikka aega Tallinnas haiglas. Siis oli palavikuga pikali, siis põsekoopapõletikus ja palavikus.
Piirimägi tahab jätkata oma elu sellisena, nagu oli see enne Afganistani minekut. Ta soovib ehitada valmis oma maja, teenida kaitseväes, tõsta kätt korvpallikohtunikuna.
Praegu pole selge, kas parem käsi hakkab korralikult tõusma või mitte - kõik oleneb paranemisest.
Tegelikkuses on mees vihane ja mitte kellele, vaid millele. Sõjale.
Ta ei taha kritiseerida Eesti juhtide Afganistaniga seotud otsuseid. «See sõda on minu arvates peaaegu lootusetu, mille lõppu pole näha.»
Üks põhiline viga on Piirimäe arvates see, et liitlasväed tegutsevad ametlikult rahuvalvajatena, kuid tegelikkuses osalevad sõjategevuses.
«Sageli tundub, et oled sattunud lasketiiru märklauaks. Meid võidaks tulistada ükskõik millal, meie liikumisteele võidaks panna lõhkekehi ja meie soomukit võidaks loopida kividega, kuid meie ise ei tohi mitte midagi teha esimestena,» jutustas ta. «Midagi ei muutu enne, kui kõik saavad 100-protsendiliselt aru, et seal käib sõda.»
Marek Piirimägi on üks neist 56st eestlasest, kes on Afganistanis saanud viimastel aastatel vigastada. Kuus eestlast on hukkunud.
Eestlased viibivad Lõuna-Afganistanis Eesti pindalast veidi suuremas Helmandi provintsis koos Briti, USA ja Taani üksustega. Piirkond on sedavõrd rahutu, et teised riigid sinna oma sõdureid ei saada.
Sel suvel levis vägivald seni rahulikumasse Põhja-Afganistani, kus teenib ka paarsada soomlast. Kaks aastat tagasi hukkus seal teeäärde jäetud pommi plahvatuse tagajärjel üks mees, viis on saanud vigastada.
Eestlased läksid Lõuna-Afganistani 2006. aastal, et kaitsta riigi ülesehitust.