Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/06/2329339t1ha901.jpg)
12. juunil ütlesid iirlased Lissaboni lepingule «ei». Mõistmaks, mis sundis iirlasi, kes on EList rohkem kasu saanud kui enamik riike, niimoodi hääletama, on vaja põhjalikku analüüsi.
Esmapilgul tundub, et paljud «ei»-ütlejad hääletasid nii mingist kindlast vaatest või suisa vastukäivatest vaatenurkadest lähtuvalt. Mõned ettevõtlusega seotud inimesed eelistasid öelda «ei», sest neile tundus, et ohus on majandusvabadus.
Teised, nagu osa ametiühingutegelasi, arvasid, et leping ei ole piisavalt sotsiaalküsimuste keskne. Kolmandad aga uskusid, et leping muudab abordid lihtsaks ja Iiri maksusüsteemi küsitavaks.
Nagu kunagi ütles Charles de Gaulle: referendumil antakse vastuseid küsimustele, mida pole küsitud. Ma ei läheks oma ütlustes nii kaugele, kuid selles väites on terake tõtt.
Nüüd on kindel see, et hääletuse tulemusel on ELi ees üks kõigi aegade keerukamaid ülesandeid, kuid mitte esimest korda. Lissaboni leping, mille aluseks on põhiseaduslik leping, koostajateks rahvusparlamentide ja Euroopa Parlamendi esindajad üheskoos, annab ELile rohkem demokraatiat, suurema võimekuse tegutseda ja läbipaistvuse.
Leping tugevdab Euroopa Parlamenti, annab rahvusparlamentidele suurema vastutuse Euroopa poliitikate määramisel, ELi kodanikele rahvaalgatusliku otsustusõiguse ühenduse institutsioonidega seotud küsimustes ning tagab suveräänsuse.
Reformilepingu vastuvõtmine on hädavajalik selleks, et EL saaks 21. sajandil kaitsta oma huve ja väärtusi. Meil tuleb seda igati teadvustada. Lissaboni lepingus ettenähtud reformideta on uute riikide liitumine ELiga vaevalt et võimalik. Kutsume täna ja homme Brüsselis toimuvat Euroopa Ülemkogu tegema kõik selleks, et reformileping saaks tegelikkuseks.
Kuidas edasi? Ratifitseerimine peab jätkuma, sest 18 riiki on lepingu juba heaks kiitnud. Ratifitseerimine teistes riikides on sama kaalukas ja seda tuleb samavõrra austada kui Iiri rahvahääletust.
Me ootame, et Iiri valitsus annab ülemkogul esmase hinnangu hääletustulemustele ning teeb omapoolsed ettepanekud, kuidas minna üheskoos edasi sellel keerulisel ajal.
Iiri valitsus peab ütlema oma seisukoha esimesena. Mitte üksnes seepärast, et nii on tavaks, vaid austusest Iiri hääletuse vastu. Seetõttu oleksid ka kõik ülemkogu-eelsed spekulatsioonid võimalike lahenduste osas kohatud.
Europarlament pühendub täiel jõul selle probleemi lahendamisele. Me eeldame sama ka Euroopa Komisjonilt ja liikmesmaade valitsustelt. Meie eesmärgiks jääb Lissaboni lepingu jõustumine enne 2009. aasta juunis toimuvaid europarlamendi valimisi.