Nimelt tõi varasem föderaalse maksuameti juht Serdjukov oma eelmisest töökohast kaasa ka omad inimesed ja moodustas nendest kaitseministeeriumis eraldiseisva, puhtalt majavälistest tsivilistidest koosneva finantskontrolliüksuse.
Seni on Vene kaitseministeeriumil praktiliselt puudunud mitte ainult kontroll, vaid ka ülevaade kaitse-eelarve kasutamise üle.
Vene kaitse-eelarve on viimastel aastatel teadupärast kasvanud mitmeid kordi, kuid see lisaraha haihtub endiselt ei-tea-kuhu. Serdjukovi esmaseks tööülesandeks ongi väidetavalt võtta kindralitelt kontroll rahavoogude kasutamise üle.
See tähendab aga vastuollu minekut nii Balujevski kui enamiku Vene kindralstaabi peas eksisteeriva ettekujutusega rollide jaotumisest. Kontroll peaaegu kogu kaitsevaldkonnas toimuva üle on Venemaal alati olnud kindralstaabi käes.
Balujevski vallandamine, Serdjukovi reformid ning armeekindral Nikolai Makarovi määramine uueks sõjaväejuhiks märgistavad ühte etappi kindralstaabi võimutäiuse sammsammulises, salaamitaktikataolises kärpimises.
Makarov on staabi- ja administratiivsetes mängudes nimelt kogenematu, kindralstaabis ilma oma toetajaskonnata ega kujuta endast seetõttu ohtu Serdjukovi edasiste plaanide teostamisele. Tõenäoliselt kuuleme tema pensionileminekust juba peagi.
Serdjukovi edasisteks plaanideks on aga Vene sõjamasina optimeerimine. See tähendab kasutuna seisvate, kuid kulutusi nõudvate sõjaväevarade müümist; kindralstaabi ja ohvitserkonna arvukuse kärpimist (Venemaal on kindraleid ja ohvitsere suhtarvuliselt mitmeid kordi enam kui arvuliselt suuremates USA kaitsejõududes); kõikvõimalike administratiiv- ja toetusfunktsioonide väljaviimist kaitseministeeriumi valitsemisalast ning võimalikku üleandmist äriettevõtetest teenuseosutajatele ning pikemas perspektiivis ilmselt ka väeosade, sõjatehnika ja isikkoosseisu arvukuse kärpeid.
Vene relvajõud on nimelt küll suured, kuid inimeste ebaotstarbekas kasutamine, arvukad sõjaväelinnakud ning Nõukogude perioodist pärandiks saadud suure sõjatehnikapargi hooldamiskulud koosmõjus kõikidel tasemetel vohava korruptsiooniga söövad ära märgatava osa kaitsekulutustest. Vene armee ei ole midagi muud kui vähendatud koopia Nõukogude armeest.
Alates 1991. aastast on süsteemi reformimiseks seejuures tehtud korduvaid plaane, kuid need kõik on lõppenud eimillegagi kõrgema sõjaväelise juhtkonna inertse vastuseisu tõttu.
Balujevski vallandamine tähendab juba Sergei Ivanovi perioodil alanud kindralstaabi ja poliitilise juhtkonna administratiivses sõjas olulist punktivõitu kaitseministeeriumile ning võib kuigi ei pruugi olla oluliseks teetähiseks Vene mundrikandjate vastupanu murdmisel.
See viimane suurendaks omakorda aga uue, praegusest palju lahinguvõimelisema Vene armee sündimise tõenäosust.
Autor väljendab artiklis isiklikke seisukohti.