Juuni alguses kõmatas Vene sõjandusringkondades keskmist masti personalipoliitiline tandemlaeng. Selle laengu esimeseks n-ö kõmakaks oli senise kindralstaabi ülema Juri Balujevski vallandamine, teiseks aga tema asemele peaaegu tundmatu mehe, kindral Nikolai Makarovi määramine.
Peaaegu täpselt neli aastat Vene kindralstaapi juhtinud Balujevski positsioon oli tegelikult ebakindel juba mõnda aega ning see asjaolu oli Moskvas avalik saladus.
Armeekindrali auastmes elupõlise staabiohvitseri võimalikust vallandamisest kirjutas näiteks Vene kvaliteetleht Vedomosti tänavuse veebruari esimesel nädalal. Venemaa-siseselt oli riigi kõrgeima sõjaväelase väljavahetamise osas asjakohane mitte küsimus «kas?», vaid «millal?».
Suuremale osale lääne vaatlejaist tuli Balujevski vallandamine kindralstaabi ülema kohalt ning määramine julgeolekunõukogu sekretäri asetäitjaks üllatusena, selle vangerduse tähendust hinnati aga põhimõtteliseks (Vene president Dmitri Medvedev teatas neljapäeval, et Balujevski on nüüd ka julgeolekunõukogust eemaldatud toim).
Alates Vladimir Putini kõnest Müncheni julgeolekukonverentsil oli Balujevski lääne avalikkuse silmis nimelt muutunud üheks Putini karmi käe poliitika kehastuseks.
Kindrali suust kõlasid ridamisi sõjakad avaldused: lubadused sihtida Vene tuumaraketid uuesti Kesk-Euroopale, Euroopa tavarelvastusleppe ümbervaatamist nõudev retoorika, teated Balti riikidesse koonduvast NATO soomusrusikast, avaldused Vene «adekvaatsest vastusest» kaitsealliansi võimalikule laienemisele Ukrainasse ja Gruusiasse jne.
Balujevski saatmine julgeolekunõukogusse seltsiks selle juhile, endisele FSB peadirektorile Nikolai Patruevile sai kõigest eelnevast tulenevalt läänes poliitilise signaali tähenduse.
Selle tõlgenduse kohaselt oli tegemist järjekordse «pistriku» kõrvaldamisega võimueeloni tipust ning seega president Dmitri Medvedevi liberaalset kurssi, n-ö Medvedevi sula olemasolu kinnitava märgiga.
Paraku pole see nii. Balujevski vallandamisel pole midagi pistmist välismaailmale suunatud signaalidega ega põhimõtteliste, poliitiliste kursimuutustega. Moskva personalipoliitiliste vangerduste põhjused on puhtalt sisemaised. Küll võivad aga tagajärgedel olla etteplaneeritust olulisem, süsteemsem mõju.
Alates 1974. aastast ainult staapides teeninud 61-aastase kindrali vallandamise tagamaad võib laias laastus jagada kaheks: emotsionaalsed ja/või psühholoogilised ning praktilised põhjused.
Esimese kategooria alla võime lahterdada Balujevski ning laiemalt kogu kindralstaabi suhted tsivilistist kaitseministri Anatoli Serdjukoviga.
Esiteks kandis eelmine kaitseminister Sergei Ivanov küll ülikonda, kuid oli auastmelt FSB kindralpolkovnik. Serdjukov on aga läbinisti tsiviiltinovnik inimene, kes alustas oma karjääri Nõukogude olmekaubandusvõrgus, kureerides mööblikaubandust Leningradis.
Pole hullemat solvangut endistele Nõukogude ja praegustele Vene kindralitele, kui sundida neid alluma endisele diivanikaupmehele.
Lisaks olla ajalehe Novaja Gazeta andmeil enne «musta hobuse» Serdjukovi esilekerkimist Putini administratsioonis ette valmistatud plaani määrata Ivanovi järeltulijaks kaitseministri kohal just nimelt Balujevski.
Sellise plaani luhtumine iseenesest oleks juba olnud piisav põhjus kindralkonna häälestamiseks tsivilistist uustulnuka vastu.
Pinge Serdjukovi ja Balujevski ning viimase selja taga seisva kindralkonna suhetesse oli seega teataval määral juba algusest peale sisse kodeeritud. Ilmselt ei aidanud õhkkonda parandada ka see, et enne, kui Serdjukov sai hakata sisulist tööd tegema, pidi ta Balujevski personaalsel nõudmisel kõigepealt kuu aega kindralstaabi juures «ettevalmistuskursustel» ennast «tööga kurssi viima».
Kui mullu septembris tõusis Vene peaministriks Viktor Zubkov, kirjutas Serdjukov lahkumisavalduse. Serdjukovi naine on nimelt Zubkovi tütar, seega oleks kaitseministri ülemaks valitsuskabinetis osutunud tema äiapapa.
Balujevski esines seepeale avalikkuses kommentaaridega, milles avaldas Serdjukovi lahkumisele täielikku toetust ning lisas, et järgmiseks kaitseministriks võiks määrata näiteks naise. Vene kultuuriruumis kvalifitseerub selline avaldus sõjaväelase suust kõlades avalikuks irvitamiseks. Loomulikult president Putin tänas kaitseministrit mehise sammu eest ja jättis tema avalduse rahuldamata.
Kaitseminister Serdjukov omalt poolt organiseeris kindralstaabis kontrolli, kas ja kuidas suudavad Vene kõrgemad ohvitserid täita kohustuslikke spordinormatiive.
Lahtiseletatult: kaitseministri korraldusel pidid väärikad Vene kindralid võimlas hüppama ja sörkima nagu juntsud keskkooli kehalise kasvatuse tunnis. Loomulikult põrus enamik neist haledalt, Vene militaarpress lahkas seda seika avalikkuse ees aga ilmse mõnuga.
Esimese põhjusteringi peamised seigad kattuvad teise, praktiliste põhjuste areaaliga. Neid seiku on peamiselt kolm: kava viia Vene mereväe staap Moskvast üle Sankt-Peterburgi, sõjaväevara müük ning Serdjukovi poolt kaitseministeeriumis ja kindralstaabis juurutatud finantskontrolli meetmed.
Sel talvel kaitseministri algatusena välja käidud mereväe staabi kolimine tekitas Vene militaarringkondades tõelise tormi.
Hinnanguliselt oleks kolimine pikkadeks aastateks praktiliselt halvanud Vene laevastiku juhtimise, lisaks nõudnud kolossaalseid kulutusi. Plaani vastu tõusis kogu vormikandjate kogukond, Balujevski teatas aga avalikult Serdjukovi juuresolekul ja saalitäie kindralite ees, et ei näe kolimiseks mingit põhjust. Praeguseks on kava kalevi alla pandud.
Kevadtalvel kerkis esiplaanile Serdjukovi initsiatiiv alustada kasutult seisvate armeekinnistute müügiga. Ka see tekitas kindralstaabis tõsise vastuseisu ning päädis kinnitamata andmeil Balujevski lahkumisavaldusega.
Praeguseks on esimesed armeekinnistud Moskvas avalikul enampakkumisel müüdud. Isiklik vastuseis nii mereväe staabi kolimise kui kinnistute müügi küsimuses tõenäoliselt otsustas ka Balujevski saatuse.
Kolmas seik, finantskontrolli tõhustamine, ei puudutanud küll Balujevskit isiklikult, küll aga tekitas tsivilistist kaitseministriga põhimõttelise konflikti, mille keskmes seisis küsimus võimutäiusest.
Nimelt tõi varasem föderaalse maksuameti juht Serdjukov oma eelmisest töökohast kaasa ka omad inimesed ja moodustas nendest kaitseministeeriumis eraldiseisva, puhtalt majavälistest tsivilistidest koosneva finantskontrolliüksuse.
Seni on Vene kaitseministeeriumil praktiliselt puudunud mitte ainult kontroll, vaid ka ülevaade kaitse-eelarve kasutamise üle.
Vene kaitse-eelarve on viimastel aastatel teadupärast kasvanud mitmeid kordi, kuid see lisaraha haihtub endiselt ei-tea-kuhu. Serdjukovi esmaseks tööülesandeks ongi väidetavalt võtta kindralitelt kontroll rahavoogude kasutamise üle.
See tähendab aga vastuollu minekut nii Balujevski kui enamiku Vene kindralstaabi peas eksisteeriva ettekujutusega rollide jaotumisest. Kontroll peaaegu kogu kaitsevaldkonnas toimuva üle on Venemaal alati olnud kindralstaabi käes.
Balujevski vallandamine, Serdjukovi reformid ning armeekindral Nikolai Makarovi määramine uueks sõjaväejuhiks märgistavad ühte etappi kindralstaabi võimutäiuse sammsammulises, salaamitaktikataolises kärpimises.
Makarov on staabi- ja administratiivsetes mängudes nimelt kogenematu, kindralstaabis ilma oma toetajaskonnata ega kujuta endast seetõttu ohtu Serdjukovi edasiste plaanide teostamisele. Tõenäoliselt kuuleme tema pensionileminekust juba peagi.
Serdjukovi edasisteks plaanideks on aga Vene sõjamasina optimeerimine. See tähendab kasutuna seisvate, kuid kulutusi nõudvate sõjaväevarade müümist; kindralstaabi ja ohvitserkonna arvukuse kärpimist (Venemaal on kindraleid ja ohvitsere suhtarvuliselt mitmeid kordi enam kui arvuliselt suuremates USA kaitsejõududes); kõikvõimalike administratiiv- ja toetusfunktsioonide väljaviimist kaitseministeeriumi valitsemisalast ning võimalikku üleandmist äriettevõtetest teenuseosutajatele ning pikemas perspektiivis ilmselt ka väeosade, sõjatehnika ja isikkoosseisu arvukuse kärpeid.
Vene relvajõud on nimelt küll suured, kuid inimeste ebaotstarbekas kasutamine, arvukad sõjaväelinnakud ning Nõukogude perioodist pärandiks saadud suure sõjatehnikapargi hooldamiskulud koosmõjus kõikidel tasemetel vohava korruptsiooniga söövad ära märgatava osa kaitsekulutustest. Vene armee ei ole midagi muud kui vähendatud koopia Nõukogude armeest.
Alates 1991. aastast on süsteemi reformimiseks seejuures tehtud korduvaid plaane, kuid need kõik on lõppenud eimillegagi kõrgema sõjaväelise juhtkonna inertse vastuseisu tõttu.
Balujevski vallandamine tähendab juba Sergei Ivanovi perioodil alanud kindralstaabi ja poliitilise juhtkonna administratiivses sõjas olulist punktivõitu kaitseministeeriumile ning võib kuigi ei pruugi olla oluliseks teetähiseks Vene mundrikandjate vastupanu murdmisel.
See viimane suurendaks omakorda aga uue, praegusest palju lahinguvõimelisema Vene armee sündimise tõenäosust.
Autor väljendab artiklis isiklikke seisukohti.