/nginx/o/2017/01/11/6244337t1h8033.jpg)
/nginx/o/2009/10/30/258593t1ha5d3.jpg)
Euroopa Liidu liikmesriigid jõudsid eilsel ülemkogul ühisele seisukohale arenguriikide abistamises, kuid ei leidnud üksmeelt selles, mis puudutab kliimamuutuste tagajärgedega võitlemise rahastamist.
EL lubas arengumaadele heldet abi kliimamuutustega võitlemisel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroliidu liidrid leppisid kokku, et vaesed riigid vajavad kliimamuutuse ja selle tagajärgedega toimetulekuks kuni 2020. aastani igal aastal 100 miljardit eurot.
Samas jäi lahtiseks, kui palju peaks sellest summast tulema ELi kaukast ning mis ulatuses peaks iga liikmesriik panustama. Seetõttu otsustati täpsemates detailides hiljem kokku leppida, vahendas AFP.
Terve öö rahvusvahelise kliimaleppe rahastamise üle pingsaid läbirääkimisi pidanud liikmesriikide esindajad ja õiguseksperdid pidid töö katkestama, sest majanduskriisi tõttu raskustesse sattunud ühenduse idapoolsed liikmesriigid ei soovinud rikaste riikide tekitatud saastet kinni maksta ning abirahasse panustada.
Uudisteportaali EUobserver andmetel ähvardasid euroliidu uusliikmed eesotsas Poolaga tulla detsembris Kopenhaagenis toimuval ÜRO kliimakonverentsil välja koguni oma ettepanekutega. Lõpuks siiski leebuti ja nõustuti kompromissettepanekuga, mille kohaselt panustavad kõik euroliidu liikmesriigid vastavalt oma võimalustele ja arvestades nende maksevõimega.
Rikkad vs vaesed
Peamiseks lahkarvamuseks euroliidu sees on rahastamisküsimus. Nimelt ei jõudnud euroliit üksmeelele, kas liikmesriigid peaksid panustama lähtuvalt ELi keskmisest rahvuslikust sissetulekust (GNI) või vastavalt sellele, kui palju riik saastab.
Vaesemad liikmesriigid toetavad mõistagi esimest varianti, eriti Poola, mis kasutab elektrienergia tootmiseks 90 protsendi ulatuses keskkonnale raskelt mõjuvat kivisütt.
«Küsimus ei ole Poola vetos – me oleme koalitsioonis kaheksa teise riigiga [Ungari, Tšehhi, Slovakkia, Rumeenia, Bulgaaria, Läti, Leedu, Sloveenia], nii et kui meil tuleb minna seda teed, siis oleme heas seltskonnas,» kinnitas Poola välisminister Radek Sikorski.
Ta nimetas euroliidus tekkinud erimeelsusi tõsiseks ohuks, sest ülemaailmse finantskriisiga on muutunud pinevaks ka ühenduse sisekliima ning erimeelsused kliimapoliitikas ähvardavad suhted veelgi jäisemaks muuta.
Rahata kokkulepet ei tule
«Me ei taha saada Ida-Euroopa folkloorimuuseumiks, me soovime kiiresti areneda ja see on Euroopa majanduse huvides,» lisas rikaste riikide nõudmisi absurdiks nimetanud Poola ELi asjade minister Mikolaj Dowgielewicz Reutersi vahendusel.
Varem on Euroopa Komisjon avaldanud lootust, et EL panustab järgmise kolme aasta jooksul 1,5 miljardit ja pärast seda kuni 2020. aastani 15 miljardit eurot aastas. Kuigi kulude jagunemise osas pole ühenduses üksmeelt saavutatud, lubasid euroliidu liidrid minna Kopenhaageni kliimakonverentsile ühise seisukohaga.
«Ilma rahata ei saavutata kokkulepet,» hoiatas Euroopa Komisjoni kreeklasest keskkonnavolinik Stavros Dimas, kes vihjas, et eriarvamused ühenduse sees tähendavad võimalust, et USA ja maailma suurimaks saastajaks tõusnud Hiina võivad omavahel kokku leppida ja keskkonnasõbralikumale kliimapoliitikale vee peale tõmmata. See oleks aga end kliimamuutuste vastases võitluses rahvusvahelise tegevuse eestvedajaks pidavale euroliidule suur tagasilöök.
Siiski kinnitas EL eile valmisolekut võtta vastutus jõupingutustes piirata kliimasoojenemist. CO² emissiooni piirava rahvusvahelise kokkuleppe saavutamine on muutunud pakiliseks, sest 2012. aastal kaotab kehtivuse seni süsinikdioksiidi emissiooni piiranud Kyoto protokoll.
Viimane pandi kirja juba 1997. aastal, kuid jõustus alles kaheksa aastat hiljem. See näitab, kui raske on kliimaküsimustes rahvusvahelist ja ulatuslikku kokkulepet saavutada. Ka mitmed riigipead on hoiatanud raskete tagajärgede eest, kui detsembris kliimalepet ei saavutata. Briti peaminister Gordon Brown hoiatas maailma koguni katastroofi eest, mille tagajärjed on suuremad kui kahel maailmasõjal.