Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
KOMMENTAAR
Indrek Kannik, Postimees
Juba siis, kui Euroopa Liit otsustas aasta algul pärast Haideri partei pääsemist valitsusse kehtestada Austria-vastased sanktsioonid, oli selge, et tegu on suure poliitilise veaga.
Miks kogenud poliitikud, mida ELi riigi- ja valitsusjuhid vaieldamatult on, sellise möödalaskmise tegid? Üheks põhjuseks on kindlasti läänemaailmas Teise maailmasõja järel valitsev kohati paaniline hirm igasuguse poliitilise ekstremismi, eelkõige aga parempoolse ekstremismi vastu.
Siiamaani polnud juhtunud, et tüüpilised äärmus- või populistlikud erakonnad valitsusse pääsenuks ning uues olukorras ei osanud poliitikud piisavalt improviseerida ja paindlikult reageerida.
Teine põhjus peitus tõenäoliselt Euroopa traditsioonilises poliitilise spektri vasak-parem skaalas. Euroopa Liidu viieteistkümnest riigist vaid kolmes - Austrias, Hispaanias ja Luksemburgis - pole sotsiaaldemokraadid võimul.
Ja küllap otsustasidki ELi peamiselt sotsiaaldemokraatlikud valitsused oma Austria aatekaaslastele, kes uuest valitsusest välja jäid, «teene» teha.
Austria sotsiaaldemokraadid, kes küll nüüd tervitasid sanktsioonide mahavõtmist, hellitasid algselt lootust, et ehk aitab sedalaadi surve väljast neil siiski valitsusse pääseda. Küllap oli Teise maailmasõja järel peaaegu pidevalt valitsuses olnud sotsiaaldemokraatidel eelkõige psühholoogiliselt suur hirm opositsiooni jäämise ees.
Austerlaste vastureaktsioon oli loomulik. Suur hulk ka nendest austerlastest, kes nahkjopes käivasse Haiderisse ja tema lihtsakoelisse propagandasse pehmelt öeldes irooniaga suhtusid, ei aktsepteerinud sellist sekkumist oma riigi siseasjadesse.
Enamik liikmesriike mõistis üsna pea pärast sanktsioonide kehtestamist, et mingit kasu neist küll ei ole. Jäi vaid lahendada küsimus, kuidas olukorrast enam-vähem puhta näoga välja tulla. Ilma et avalikkuse ette toodaks liikmesriikide erinev suhtumine, ilma et väga selgelt välja paistaks konservatiivide ja sotsialistide veelahe jne.
Euroopa Liidu kiituseks tuleb öelda, et mõningase ajaga suudeti välja mõelda skeem, kuidas poliitiliselt kurnavaks muutunud otsusest nii vabaneda, et kedagi väga tõsiselt tuulelipluses süüdistada ei saaks. Kolme targa kontrollmissioon osutus just sedalaadi päästerõngaks.
See, et EL suutis tehtud vea ajaloo seisukohast suhteliselt ruttu parandada, näitab organisatsiooni tugevust. Tugevad julgevad ekslikke otsuseid muuta ega klammerdu kramplikult vananenud arusaamade külge.
Eesti poolt vaadates oli loo juures positiivne ka see, et sanktsioonide kiiret lõpetamist nõudsid eelkõige just Euroopa väiksemad riigid. Taani, aga ka Soome, Portugal ja Luksemburg olid sanktsioonidesse algusest peale skeptiliselt suhtunud. See, et väikeriigid soovitu ka saavutasid, näitab, et intelligentse käitumisega võivad väiksed ELis mõjukad olla isegi olulistes küsimustes.