Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/04/14/15255172t1hb541.jpg)
Venemaa võimsaima firma - gaasigigant Gazpromi - omanikud on korraga hakanud kartma, et tuleb hommik, mil nad ärgates avastavad, et ei omagi enam eriti midagi.
Gazpromi omanikud kardavad, et hiigelfirma on neil salakavalalt sõrmede vahelt ära voolanud.
Kartuse põhjustajaks on vähetuntud, ent kahtlaselt edukas firma nimega Itera.
Kui Itera 1992. aastal Floridas Jacksonvilleis registreeriti, siis kirjutati dokumentidesse tegevusaladeks toidukaupade ja naftaga kauplemine.
Praegu on Itera Venemaa suuruselt kolmas gaasitootja, sisuliselt holding-firma, mis koosneb rohkem kui 120 allüksusest.
Firma omanike kohta ei teadnud keegi praktiliselt midagi ei siis ega nüüd.
Ning see ongi Gazpromi omanikes tekitanud kurja kahtluse: aga mis siis, kui Iterat omavad Gazpromi mänedzherid ise?
Ja toimetavad tasakesi Iterale nii gaasiväljad kui lepingud, jättes suurfirma Gazpromi omanikud lõpuks vaid vananevate torudega, millesse neil omaenese poolt ei ole enam midagi olulist pumbata?
Kasv 1170 protsenti
Tõendeid, mis sedalaadi kahtlusi toidavad, on küllaga. Nii näiteks on Itera gaasitoodang kahe aastaga suurenenud 1170 protsenti, käesoleval aastal peaks ta tootma 20 miljardit kuupmeetrit gaasi. Gazpromi toodang samal ajal aga langeb.
Itera omab Venemaal juba hulka rikkaid gaasivälju.
Ajalehe Financial Times andmetel on ta paljud nendest omandanud pärast seda, kui Gazprom on eelmised omanikud torude kasutamise eest kõrget hinda küsides pankrotti ajanud.
Vene toorainemajandusega tegelevad analüütikud on veendunud, et Iteralt Gazprom torude kasutamise eest raha ei küsi, või kui, siis oluliselt vähem kui teistelt.
Samuti on Itera võtnud Gazpromilt üle gaasi tarnimise paljudele SRÜ riikidele, kusjuures erinevalt Gazpromist õnnestub tal analüütikute hinnangul neilt ka raha saada.
Läbipaistmatud skeemid
Kuivõrd tegu on erafirmaga, siis ei saa SRÜ riigid poliitilisi lubadusi ja ähvardusi kasutades paluda võlgade andestamist, nii nagu nad palusid Vene riigilt.
Viimasega said SRÜ riigid ikka kaupa teha, kui ähvardasid vastasel juhul NATOga sõbrustama hakata. Iterale makstakse - kuigi sageli mitte sularahas, vaid bartertehingutega, ja enamasti väga läbipaistmatuid skeeme kasutades.
Moskva Carnegie-keskuse analüütik Andrei Rjabov oletab, et Gazprom hakkas oma varasid vaikselt kõrvale toimetama pärast seda, kui tal tekkisid valitsusega probleemid.
Esimene muremärk ilmus Gazpromi jaoks 1997. aastal, kui firma endine juht Viktor Tshernomõrdin, olles küll peaminister, kaotas mõjukuses asepeaministritele Boriss Nemtsovile ja Anatoli Tshubaisile, kes üritasid monopole - nende hulgas Gazpromi - makse maksma panna.
1998. aastal Tshernomõrdin vallandati - ja kas kokkusattumusena või mitte, aga just siis hakkas Itera tegelema gaasitootmisega. Asjad halvenesid veelgi, kui võimule tuli Putin ja saatis oma noore usaldusaluse Dmitri Medvedevi Gazpromi direktorite nõukogusse korda looma.
«Gazprom on väga läbipaistmatu firma, seal on lugematuid uksi, mis niisama lihtsalt ei avane,» ütles Rjabov intervjuus Postimehele.
«Valitsuse esindajad on alati kandnud hoolt, et mänedzheridega läbi saada. Praegu nii ei ole. Ma ei imestaks üldse, kui 2001. aastaks, kui Gazpromi direktor Rem Vjahirev erru läheb, Gazpromi sisuliselt enam pole.»
Gazpromi omanikud, kelleks 38% ulatuses on Vene riik, 20% ulatuses välismaalased ja ülejäänud väikeomanikud, püüavad päästa, mis päästa annab.
Oktoobri lõpul otsustas direktorite nõukogu, et firma ei tohi nende teadmata oma varasid müüa või kompaniid allüksuste vahel lahustada.
Nii direktorite nõukogu, Venemaa arvelduspalat kui Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank nõuavad, et mänedzhment annaks aru.
Ent võibolla on kuritöö juba toimunud ja teha pole midagi.