/nginx/o/2009/11/06/262358t1h8205.jpg)
Charles Darwini aegadest peale on evolutsioonibioloogidele mõistatuseks olnud Falklandi saarte ainus endeemiline imetajaliik, mida on nimetatud nii Falklandi koeraks, hundiks kui rebaseks. Ebaselgeks on jäänud nimelt see, kuidas loom Argentiina rannikust mitmesaja kilomeetri kaugusel asuvatele saartele jõudis ning millise maismaalooma järeltulija see olla võib.
Kaasa ei aidanud ka fakt, et 1876. aastaks olid kõik need koerlased juba küttide poolt tapetud ja ladinakeelset nime Dusicyon australis kandev liik välja surnud.
Geneetilist analüüsi kasutades avastas aga California ülikooli teadlane Graham J. Slater kolleegide abiga, et Falklandi «hundi» lähimad sugulased pole mitte erinevad rebased, nagu varem arvati, vaid üks teine Lõuna-Ameerika koerlane, lakkhunt. Slater suutis DNA analüüsiga taastada loomade sugupuu ja lahknemise umbkaudse ajagraafiku.
Slateri sõnul näitavad tema uurimused, et lakkhundi ja Falklandil elanud koerlase viimane ühine eellane elas kuus miljonit aastat tagasi. «Aga koerlased ei jõudnud Lõuna-Ameerikasse varem kui kaks ja pool miljonit aastat tagasi,» ütles ta, pärast seda kui formeerus Panama maakitsus.
Tema sõnul on üsna tõenäoline, et kaks eraldi liiki tekkisid Põhja-Ameerikas ja pidid siis ellujäämiseks lõuna poole põgenema, sest Aasiast saabus mitu liiki koerlasi, kes konkureerisid nendega elupaikade pärast.
Slateri analüüs suutis osaliselt vastata ka küsimisele, et kuidas loomad Falklandi saartele said. Ilmselt ei toonud neid inimesed, sest kõige varasem tõend Falklandi koerlastest on 70 000 aastat vana, aga inimesed jõudsid saartele tükk aega hiljem. Falklandi koerlased saabusid sinna ilmselt üle vee näiteks jääpankadel.