«Me mäletame seda küll, mis 20 aastat tagasi toimus. Meil on siiani kodus müürist pärit betoonitükke,» räägib Jenny Feldner, kes tuli vaatamata vihmale koos abikaasa Manfrediga uudistama müüri langemise peopaika Brandenburgi värava juures veel enne suursündmuse algust, kirjutab Liisi Poll Berliinist.
Kogu rahva müüripidu Berliinis jõudis otsaga tänapäeva
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põliste berliinlastena ei mäleta nad aga mitte ainult seda, kuidas müür langes, vaid ka seda, kuidas see 1961. aastal püstitati.
20 aastat tagasi olid Feldnerid nende hulgas, kes ise müüri lõhkusid ja mälestusväärsel ööl idast läände läksid. «1989. aastal oli kõige ilusam hetk aga uusaastapidu, kui rahvas Brandenburgi värava peale ja ümber kogunes,» meenutab Manfred Feldner napilt kaks kuud pärast müüri langemist olnud aastavahetust.
Kõigil berliinlastel pole mälestusväärsest ööst siiski nii elavaid mälestusi. Nii näiteks möödus perekond Wolfi jaoks müüriöö hoopis ootamatu tervisehäda pärast haiglas ja ajalooline sündmus tuli üllatusena alles järgmise päeva hommikul.
Eile oli Berliinis aga imevähe täisealisi, kes poleks teadnud, mille puhul linn piduehteis on ja miks näiteks ühistransport igale poole ei sõida. Berliin oli töörežiimilt lülitunud peorežiimile – alates sellest, et linnas edasi-tagasi saalivate riigijuhtide ja muude ajalooliselt tähtsate inimeste tarvis olid kõik kohad täis politseinikke ning osa tänavaid suletud, kuni selleni, et hoolimata äärmiselt ebameeldivast ilmast oli enamikul vähemalt pealtnäha ka hea tuju.
Kogu müüri langemisele pühendatud aasta eilne kulminatsioon oli sümboleid täis: müüri kunagist asupaika meenutati ja tähistati nii mälestuslillede kui inimketiga. Kantsler Angela Merkel kõndis üle ajaloolise piiriületuskoha, külas olid kõik Euroopa liidrid, ka Toomas-Hendrik Ilves, Venemaa riigipea Dmitri Medvedev ja USA välisminister Hillary Clinton ning külma sõja käilakujud Lech Wałęsast Mihhail Gorbatšovini.
Isegi muusikat oli kõikvõimalikku – popist klassikani. Rahva meeleolu kasutas osavalt ära ka päeval Potsdami platsi lähedal tänaval esinenud bänd, mis oli endale külge pannud päritolu tähistavad sildid: Ossi ja Wessi, ida- ja läänesakslaste hüüdnimed.
Kogu rahvast ühendama pidanud rõõmupidu on omamoodi märk sellestki, et kuigi küsitluste väitel soovib osa rahvast ikka veel müüri tagasi, on enamik praeguse Saksamaaga siiski enam-vähem rahul.
Ka Feldnerid ütlevad, et nende arvates on ühinemine õnnestunud sündmus, kuigi ehk mitte kõigile võrdselt. «Meil vedas, me ei olnud ühtegi päeva ilma tööta,» kinnitab abielupaar, mõlemad endised õpetajad. Töö kaotanutele olevat elu ühinenud Saksamaal aga raske.
Ühinemise ajaga on üles kasvanud ka täiesti uus põlvkond, need, kelle puhul ida ja lääne päritolul enam vahet pole ja keda ka kantsler Merkel eile juba tõelisteks eurooplasteks nimetas. Väga paljude nende noorte ja mitte ainult saksa noorte käsi oli mängus ka müüri kadumiseni viinud sündmuste jada tähistavate, eile ümber lükatud vahtplastist doominokivide kaunistamise juures.
Ühed maalijaist, kaks prantsuse tudengit, Xavier Trani ja Pierre-Jean Housse olid müüri langemise ajaks vaevalt sündinud. Ometi tähistas see neilegi abstraktset vabadust. Koos poola ja saksa eakaaslastega üht doominokivi värvinud Trani ja Housse’i sõnul oli ühisprojektis näiteks tunda, et kõige tähtsam on müüri pärand ja raudne eesriie poolakatele. «Minu vanemate jaoks oli see mingi vabanemine, mida nende kodumaal polnud,» ütles aga Vietnami juurtega Trani, viidates Euroopa südames langenud barjääride hoopis kaugele tähendusele.