Lääne-Berliini eksmeer: pelgasin vägivalda

Berliini müüri langemise 20. aastapäeva pidustused tipnesid üleeile suurejoonelise ilutulestikuga Brandenburgi värava kohal. Foto: AFP/SCANPIX

Lääne-Berliini viimane ja ühinenud Berliini esimene linnapea Walter Momper kinnitab intervjuus Postimehele, et kartis 1989. aastal müüri langemise ööl kõige rohkem vägivalda.

Käisin esimest korda Berliinis 1997. aastal, kui näiteks praegu kõrghooneid täis Potsdami plats oli alles valmimas. Linnas on ühinemise järel palju väga kiiresti muutunud. Mida arvate Berliini parlamendi presidendina, kas Berliin on nüüdseks kokku kasvanud?

Ma arvan küll. Nii eile kui täna (9.–10. novembril) väitsid paljud inimesed, et lõhed inimeste vahel on nüüd suuremad kui varem. Ma ei mõista seda ega usu, et see nii on. Muidugi on idas inimesi, kes pole saanud hakkama hüppega uude. Kuid majandusarengut ei saa ei 10 ega 20 aastaga täielikult lõpuni viia. See on juba kestnud kauem, kui kõik arvasid.

Üks probleem on ka see, et 40 aastat kommunismis ja 40 aastat läänelikus, saavutustele orienteeritud ühiskonnas elanud inimesed on ka erinevad. Muidugi pole seda probleemi Eestis või Poolas või Tšehhis, kuna seal on kogu rahva saatus sama olnud.

Berliinis pidi osa rahvast end pidevalt varjama ja teised elasid ühiskonnas, kus oma huvide eest tuli seista. Paljud vanemad ja keskealised, kes on pärit Saksa Demokraatlikust Vabariigist, ütlevad, et läänlased löövad igal pool kõvahäälselt läbi, neil on kõik paremini ja kõik kuulub neile. Läänlased omakorda väidavad, et ossidel on komme mitte täpselt öelda, mida nad mõtlevad.

Kuid see kõik annab järele. 20 aastat hiljem ei mängi see noorte jaoks enam mingit rolli. Ja kui vaadata, et selles linnas on viimasel 20 aastal pool elanikkonnast kas 18-aastaseks saanud või Berliini kolinud, võib aru saada, et poole rahva jaoks ei mängi see erinevus enam mingit rolli. Noortele on see kõik ajalugu.

Lääne-Berliin oli isesugune saar keset sotsialistlikku ja vaenulikku SDVd. Milline elu siin oli ja kaua see oleks võinud veel kesta?

Muidugi oli Lääne-Berliini ülalpidamine kallis, sest oma maksudest ei olnud võimalik siin elada. Seda suutis rikas liiduvabariik endale aga lubada.

Kui 1961. aastal müür püstitati, arvati küll, et Lääne-Berliin ei jää pikaks ajaks püsima. Olin siis 16 ja paljudele tundus, et selline linna sissemüürimine pole üldse võimalik. Esialgu oli jagamise järel raske, sest Lääne-Berliin jäi ilma suurest hulgast töökätest. 1980. aastatel kolis siia aga palju noori, olime noorim suurlinn Saksamaal.

Linn oli selle elanike jaoks muidugi huvitav, eks natuke oli ka tunne, et elatakse lääne vaateaknal. Lääne-Berliini subsideeriti tugevalt, siin oli suurepärane kultuuriasutuste võrgustik, hea sotsiaalsüsteem. Siin olid kõik suurlinna tingimused, kuid polnud transiitliiklust nagu teistes tavalistes linnades. Siin oli omamoodi mugav elada.

Probleemiks oli aga muidugi see, et sa ei saanud nädalavahetusel lihtsalt välja sõita ja ka transiitteed läände olid ebamugavad, seal olid kogu aeg politsei meelevallas. Paljud Berliini kolinud tundsid end ka kogu aeg ümberpiiratuna.

Olite Lääne-Berliini linnapea väga ajaloolisel hetkel – aastatel 1989–1991. Kuidas 9. november 1989 teie jaoks välja nägi?

29. oktoobril oli meil olnud jutuajamine [sotsialistliku ühtsuspartei SED kõrge ametniku] Günter Schabowski ja [Ida-Berliini linnapea] Erhard Krackiga, kuna [Ida-Saksamaa juht Erich] Honecker oli 18. oktoobril juba tagasi astunud. Jutt käis peamiselt koostööst ja paremast liikumisest ida ja lääne vahel.

Plaan oli selline, et need, kellel üldse passid olid, ehk kaks miljonit SDV kodanikku 17 miljonist, võivad endale viisa hankida ja reisida. Rääkisime veel, et selliseid asju tuleks korralikult plaanida, suurendada piiriületuspunktide arvu. Reisimisvabadus plaaniti SDVs kehtestada enne jõule. Palusime veel, et nad meile tingimata ette teataksid, millal uued reeglid kehtima hakkavad.

Siis jõudis kätte 9. november ja pressikonverentsil teatas Scha­bowski järsku, et uus reisimiskord hakkab kohe kehtima. Olin ise parasjagu ühe auhinna üleandmisel ja mulle näidati sellest videot.

Seejärel püüdsime teha kõik selleks, et otsust ei saaks enam muuta ja väita pool tundi hiljem, et see oli viga. Seepärast läksin kohe meie Vaba Berliini stuudiosse ja rõõmustasin otse-eetris, et kõik nüüd meie juurde tulla saavad, palusin tulla autodeta ja lääneberliinlastel kõik avasüli vastu võtta.

Kell 20 kogunesid inimesed piiri äärde ja kell 23 tehti see Bornholmi tänava piirületuspunkt lahti, kuna inimeste hulk oli seal juba nii suureks kasvanud.

Kas teil oli ka hirm, et tulistatakse, et puhkeb vägivald?

Jah, see oli peamine hirm. Ei saa ju unustada, et viimane inimene, noor mees nimega Chris Geoffrey lasti müüri ületamisel maha 1989. aasta veebruaris. Seega oli mõistlik eeldada, et piirivalvurid võivad tulistada, neil oli selleks käsk.

Teine mure oli see, et kellelgi ütlevad lihtsalt närvid üles. Läänes läheneti siiani müürile peamiselt selleks, et seda maalida. Sel öösel liiguti aga massidega Brandenburgi väravate juures müürini just lääne poolt. Läänesakslased, kõik noored inimesed, ronisid üles. See oli ka kõige ohtlikum situatsioon, hirmu oli hiljemgi.

Kas ootasite selle öö järel kohe Saksamaa taasühinemist?

Ei, ma ei oodanud taasühinemist ja ammugi mitte nii kiiresti, kui see juhtus. Ma ei tunne kedagi, kes siis kindlalt väitnuks, et tuleb taasühinemine. Alles detsembri lõpus, kui liidukantsler Helmut Kohl Dresdenis esines, saime aru, et ka idasakslased soovivad ühinemist. Sinnani soovis SDV opositsiooniliikumine pigem lihtsalt paremat ja õiglasemat SDVd.
Kohe polnud ka selge, et Berliinist saab pealinn. Vaidlus käis 1991. aastani, kui oli parlamendihääletus pealinna staatuse üle ja vastaseid oli palju. Muidugi soovis ka Nordrhein-Westfaleni liidumaa pealinna edasi Bonnis hoida.

Diskussioonid selle üle olid väga huvitavad, näiteks väideti, et Berliin on natside pealinn. Selleks võib olla München või Nürnberg, aga kindlasti mitte Berliin.

Kuidas te end tunnete, kui näete, et Berliini müüri langemine on muutunud sümboliks kogu maailmas – ka esmaspäeval oli märgina kohal kunstnik Koreast?

Ma rõõmustan selle üle ja eks see on ka Saksa ajaloos erakordne, et rahvas ise revolutsiooni teeb ja müürist läbi murrab. Saksamaal on ka revolutsioonid varem ebaõnnestunud ja paremaks pole midagi muutunud. See rõõmustab mind, et Berliin nii suure tähelepanu osaliseks saab.

Walter Momper
•    Sündinud 1945. aastal.
•    Ülikoolis käis Münchenis, Münsteris ja Berliini Freie Universitätis, mille 1969 politoloogina lõpetas.
•    1986–1992 oli sotsiaaldemokraatliku partei saadik Berliini parlamendis.
•    1989 valiti linnapeaks, kaotas aga taasühinemise järel 1991 valimised.
•    Aastast 2001 on Berliini parlamendi president.