Lumumba ülikooli uued ajad

Moskva Lumumba-nimelise ülikooli lõpuaktusel juunis 1985 surus ohtrate ordenitega dekoreeritud vanaldane rektor diplomeid jagades tumedanahaliste noorte inimeste käsi ja vaatas igale neist kaalukalt silma. «Teie teha on maailmarevolutsioon,» ütles see pilk.

Praegune rektor, arstiteaduskonna professor Dmitri Bilibin ordeneid ei kanna. Ja kui ta 2001. aasta juunis korduvalt musta, valget ja kollast värvi noortele diplomeid ulatab, siis ei tule talle maailmarevolutsioon pähegi.

Ta loodab vaid, et ehk need minejad nüüd Venemaad vähemalt natuke armastavad: «Kui inimene on siia tulnud 17-aastaselt ja olnud viis aastat, siis ta kindlasti tunneb seda maad,» leiab ta. «Ning maa vastu, kus kõrgharidus saadi, peaksid ka ehk mingid soojad tunded olema.»

Rektor loodab, et tänased lõpetajad jõuavad veel kaugele. Uhkelt nimetab ta neid, kes praegu maailma peal oma alma mater’ile kuulsust toovad: Guajaana president, Kuuba suursaadik Ukrainas, Nicaragua tervishoiuminister, Ekvatoriaal-Guinea rahvusülikooli rektor, Elevandiluuranniku välisminister…

Suured muutused

1960. aastal NSV Liidu luurajate ja mõjuagentide koolitamiseks loodud Patrice Lumumba nimelises rahvaste sõpruse ülikoolis on viimase kümne aastaga palju muutunud. Kooli tiitlist on ära kadunud ka Kongo revolutsionääri Patrice Lumumba nimi; Moskva edelanurgas asuva madala halli hoone fassaadil on nüüd kirjas lihtsalt «Venemaa rahvaste sõpruse ülikool».

Rektor Bilibin aga Lumumba-minevikku ei häbene: ta möönab meelsasti, et maailma peal teatakse ülikooli siiani selle nime all. Lumumba - kes olnud ise hea inimene, tahtnud Aafrikas kommunismi teha, aga lasti maha - on nüüd edukas kaubamärk.

Nii üllatav kui see ka pole, on Lumumbas praegu nii erialasid kui üliõpilasi palju rohkem kui vanasti. «Välismaalaste hulk on tõusnud poolteist korda,» kinnitab Bilibin. «1991. aastal võtsime vastu 600 inimest, nüüd 1000.»

Umbes pooled neist saavad Venemaa käest stipendiumi, pooled maksavad oma õpingute eest ise. Viimaste odavus ongi üks Lumumba tõmbenumbreid - näiteks arstiks õppimine, mis USAs maksab 30 000 dollarit aastas, on Lumumbas täpselt kümme korda odavam.

Stipendiumide poliitikaga aga püüab Bilibin alal hoida kunagist laia geograafilist eripalgelisust - näiteks tudengkonnast kaduma kippuvatele ladinaameeriklastele antakse raha, lähisidalased aga tulevad ja maksavad enamasti ise.

Suurenenud on ka kodumaiste tudengite hulk. Kunagise paarisaja asemel tuleb neid nüüd igal aastal mitu tuhat, suurem osa provintsidest: «Me püüame olla ülikool mitte Moskva, vaid terve Venemaa jaoks,» ütleb rektor.

Selle tagab süsteem, mis väga meenutab NSV Liidu aegset «vabariiklike kohtade» süsteemi - regioonidele antakse mingi kvoot, mille täitmiseks siis kohapeal konkurss tehakse. Sedasi sattuvad Lumumbasse lapsed nii Kamtshatkalt kui ka Kaliningradist, kes muidu võibolla Moskva konkurentsis läbi ei lööks.

Üliõpilaste ehitusmalev

Vanaaegseid asju on Lumumbas veelgi - näiteks üliõpilaste ehitusmalev, kus 400 tudengit suvel oma suurenevale ülikoolile uut maja ehitama hakkavad. Praegune maja oma hallikate glasuuritud seinte, madalate fuajeede ja laeakendega võis kunagi 1960. aastatel ju moodne tunduda, ent nüüd mõjub kõledalt.

Interjöör on aga segu vanast ja uuest. Roosakate seintega kohvik näiteks on uus. Sööklas aga, kus lõuna võib odavuse poolest võistelda vaid Riigiduumas pakutavaga, pole vist viimase kümne aasta jooksul midagi muudetud - seinal ilutseb tahmunud plakat «NSV Liidu mineraalveed, nende kasutamine ja vastastikune asendatavus». Solvun pisut, sest Värska vesi on ära unustatud. Küll aga on mitme kaubamärgiga esindatud nii Läti kui Leedu NSV.

Kooli ajaloole pühendatud suure stendi keskel on värviline maakaart, mis tunneb juba Eesti, Läti ja Leedu vabariike. All lebavad üliõpilaste kirjutatud raamatud - suur valik teoseid Patrice Lumumba eluloost arvutiõpikuni, vahepeal midagi Pushkinist ja geneetikast. Üleval on aga lipud: maailmajagude kaupa grupeeritud kõik need 117 riiki, kust Lumumbas tudengeid on. Ka Eesti lipp, ebaõnnestunud värvilahutuse (või kehvade teadmiste?) tõttu paraku sini-rohe-valge.

Balti riikidest õppivat Lumumbas nii kümme inimest, kuigi Bilibin ei ole kindel, kas nende seas näiteks elusat eestlast ikka leidub. Ta aga hea meelega muretseks mõne. «Kui on tahtjaid, siis lahkelt palume! Anname stipendiumi ka. Me oleme selle poolt, et maailm oleks lahti - olgu siis tegu Nicaragua või Eestiga!»