Herkel: Ukraina näljahäda hukkamõistmine pole juhuslik otsus

Ukraina 1932.-1933. aasta näljahäda mälestusmärgi juures seisavad Ukraina president Viktor Juštšenko ja USA liider George W. Bush abikaasadega. Foto: AFP / Scanpix

OSCE Parlamentaarne Assamblee võttis Astanas vastu resolutsiooni, millega mõisteti hukka holodomor ehk Ukraina näljahäda aastatel 1932-1933.

Riigikogulase

Andres Herkeli

hinnangul pole tegemist juhusliku otsusega, Ukraina praegune juhtkond on tõstatanud holodomori hukkamõistmise küsimuse erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides.

Holodomori tragöödia teadvustamine kommunismi ühe kõige ulatuslikuma kuriteona on Ukraina jaoks keskne küsimus.

Tõlkes tähendab holodomor «näljahäda». Stalini ja Molotovi rakendatud viljakogumisnormid jätsid külaelanikud toiduta. Laastavalt mõjusid liikumispiirangud, mis ei lubanud inimestel Herkeli sõnul hukule määratud küladest lahkuda.

Holodomori tagajärjel hukkunute arvu on hinnatud väga erinevalt, alates kahest ja poolest miljonist ja lõpetades 7-10 miljoniga.

Holodomori on kuriteona hukka mõistnud mitme riigi parlamendid, kaasa arvatud riigikogu.

Kuna holodomor tekkis Nõukogude Liidu juhtkonna poliitiliste otsuste tagajärjel, taotlevad ukrainlased selle tunnistamist mitte lihtsalt kuriteoks, vaid genotsiidiks.

Hiljutises OSCE dokumendis sõna «genotsiid» siiski puudub.

Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel kogusid ukrainlased holodomori raporti algatamiseks koguni kuuskümmend allkirja, lootes juba ette võimalikult laia toetuspinda saavutada.

Selle peale esitas Vene delegatsioon teise algatuse, mis käsitles Nõukogude Liidu territooriumil aset leidnud suure näljahäda 75 aastapäeva.

Venelased ütlevad, et tegemist oli looduskatastroofiga, mis ei puudutanud mitte ainult Ukrainat, vaid ka Kubanimaad, Kasahstani jne.

Öeldakse, et ennekõike oli 1932. aastal tegemist raske saagiaastaga. Ometi ei saa see vabastada viljakogumise korraldajaid vastutusest.

Vastupidi, seda enam tulnuks näha halastamatu aktsiooni tagajärgi küladele, leiab Herkel.

Pealegi algasid ulatuslikud repressioonid nn saboteerijate vastu juba enne, kui nälg oma töö tegi.

Nagu niisugustel puhkudel juhtub, langetati ENPA komitees saalomonlik otsus, et kahe erineva algatuse põhjal pannakse kokku üks raport.

Kuna aga algatused lähenevad täiesti erinevatest hinnangutest langeb kogu vastutus raportöörile, kelleks sai albaanlane Alexander Biberaj.

Biberaj maailmavaadet teades arvab Andres Herkel, et ta jääb selgelt holodomori kui stalinistliku kuriteo hukkamõistmise juurde, lisades sinna näiteks Kubanimaad ja Kasahstani puudutavad osad.

Vaieldamatult oli neis piirkondades samuti tegemist nõukogude võimu poolt kunstlikult tekitatud inimkatastroofiga.

Tõsi, kasahhid ja kasakate järeltulijad ei taotle toimunu genotsiidiks tunnistamist.

ENPA raportite juurde kuulub ulatuslik seletuskiri, mistõttu võib oodata, et põhjalikult töötatakse läbi nii Ukraina holodomor kui ka samal ajal mujal Nõukogude Liidus viljakogumisega tekitatud näljahädad.

Seega võib venelaste poolt teema neutraliseerimiseks mõeldud laiendus tegelikkuses tuua pildile uued, seni vähem kõneldud teemad.

Igal juhul on holodomor loogiline jätkusamm algatustele, mille eesmärk on totalitaarse kommunismi kuritegude päevavalgele toomine ja hukkamõist, leiab Herkel.

Kaugemas vaates jõutakse sihile siis, kui ka Venemaa Föderatsioon on valmis kommunismi kuritegelikku pärandit täiel määral tunnistama.