Juhtkiri: inimõigused Hiina moodi

Korravalvur Pekingi olümpiarajatist valvamas. Foto: Reuters / Scanpix

Seoses seitsmepenikoormasaapais lähenevate olümpiamängudega ning sellega kaasneva tähelepanuga Lääne meedias, on Hiina teinud märkimisväärseid edusamme - üle tuhande vangikongidesse peidetud Tiibeti munga poolt pole tulnud ühtegi teadet nende väärkohtlemisest.

Siiski, milline inimõigustest lugu pidav riik peidab väidetavad potentsiaalsed protesteerijad juba eos piltlikult öeldes seitsme maa ja mere taha, et lääneriikide meedia nende muredest enam ei kuuleks? Milline inimõigustest lugu pidav riik kohtleb sel moel rahumeelsele usule pühendunud munki?

Sestap ei tohiks Lääs, silmis juba olümpiamedalite kullasära ja hinges «oma» sportlaste poodiumikohtade ootus unustada või ilmselge ees silmi kinni pigistada ning kasutama olümpiamänge kui võimalust hiinlasi survestada.

Nägemaks, et selles riigis pole inimõigustega kõik korras, ei pea olema ei Tiibeti munk, kes peale suurvõistluse aegset vanglakaristust eimillegi eest isegi kloostrisse naasta ei tohi või vaene Hiina tööline, kelle kodu on olümpiarajatiste teelt pühitud või kelle töökäed on sunniviisiliselt rakendatud staadionirajatiste telliseid laduma.