Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna 16 aastat tagasi toimunud tuumaõnnetus muutis sõna Tšernobõl/Tšornobõl katastroofi sünonüümiks. Tuumajaama ümbritsev ohutsoon on olnud kõrvalistele isikutele aastaid suletud, kuid Ukraina valitsuse heakskiidul on nüüd võtmas vedu omalaadne ökoturism maailma ühte süngeimasse katastroofipiirkonda.
Telke, sääsetõrjevahendit, ega sukeldumisvarustust pole siin tarvis. Küll aga on abi radiatsioonimõõturist, kaitseriietusest ning respiraatorist. Kokkupuude ümbritseva keskkonnaga on piiratud mõne tunniga ning enamik vaatamisväärsusi on inimkäte loodud. Tere tulemast “Tšornobõli tuurile”, mida pakub Kiievi reisibüroo SAM. Ukraina valitsusega sõlmitud ekslusiivlepingu alusel toimetab SAM ajakirjanikke, teadlasi ja keskkonnaaktiviste Tšornobõli juba neljandat aastat. Tavaturistidele on teenus aga suhteliselt uus ning SAMi giidi Tarass Gorkuni sõnul “sügavalt liigutav”: “Neile ei avalda muljet üksikud momendid, vaid kõik koos. Teate ju ütlust ‘parem näha oma silmaga kui kuulda sada korda teistelt’. Kogeda pressis või televisioonis nähtut oma silmaga on turistidele palju muljetavaldavam. On selge, et teist korda nad siia tagasi ei tule, kuid reaktsioonid on väga entusiastlikud.” Tšornobõli tuuril osalejad korjatakse kell 8 hommikul Kiievist kokku, kaks tundi hiljem jõuab nende mikrobuss keelutsooni. Reaktorit ümbritseva 30 km raadiusega tsooni äärde loodud sõjaväe kontrollpunktid reguleerivad juurdepääsu tänaseni. Ühes neist kontrollpunktidest tuleb vahetada buss ning panna selga kaitseülikond. Pihku surutakse radiatsioonimõõtur ja respiraator. “Nad järgivad tsoonis ettenähtud marsruuti; nad näevad järvi ja radiatsioonist kahjustatud nn. punast metsa,” seletas Gorkun Raadio Vaba Euroopale. “Reaktorist 100 meetri kaugusel asuvalt vaateplatvormilt võivad nad näha reaktorit. Platvormil asub [reaktorit katva betoon]sarkofaagi mudel, neile näidatakse videot. Nad võivad kohtuda tsoonis töötavate spetsialistidega, külastada surnud linna Pripjatti, siseneda elamutesse, ronida katustele. Kõik sõltub külastajate soovidest.” Pärast tuhandete radioaktiivsete autovrakkide kogumi külastamist võivad turistid puhuda juttu ka käputäie kohalikega, kes radiatsiooniohu ja valitsuse kiuste tsooni elama otsustasid jääda. Pärastlõunal kell neli antakse radiatsioonimõõturid ja kaitseülikonnad ära ning keelutsooni kõrvulukustava vaikuse asemel ootab turiste taas Kiievi linnakära. Tuurikorraldaja Tarass Gorkun tunnistab, et Tšornobõli turism on sihitud kitsale nišile, nimetades seda “ökoekstreemturismiks”. Laiadest massidest on pakkumine tõepoolest mööda läinud - mullu käis Tšornobõli tuuril 40 inimest, tänavu on reaktorit näinud 10 turisti.