Venemaa iganädalane ühiskondlik-poliitiline ajakiri Ogonjok (Tuluke) uuris trellide taga viibivalt Herman Simmilt, kas ta on luuraja või spioon ja millega ta praegu oma päevi mööda saadab.
Ogonjok Herman Simmilt: olete luuraja või spioon?
30. november 2009, 16:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Simm tunnistas, et Eesti jaoks on ta kindlasti spioon, vaenlane ja riigi häbiplekk number üks.
Kuidas värbamine käis? Kas šantaaži abil või rahaga? «Minu puhul oli tingimus selline, et Venemaa ei tohi saadud informatsiooni kasutada eesmärgiga korraldada Eesti-vastast relvastatud agressiooni.
Simm tunnistas, et šantaaži polnud. Küll aga lubati talle positsiooni ja kindrali aunimetust. Informatsiooni eest saadud summad polnud tema sõnul suured - alguses maksti kuus 200-300 dollarit, hiljem 1000 eurot.
Milles Teie töö seisnes, küsis Ogonjok. «Venemaa julgeoleku preventiivsed meetmed. See oli nii narkokaubandus, organiseeritud kuritegevus, NATO, terrorism. Kõik, mis puudutas Venemaa julgeolekut. Sellest muide moodustus ka Eesti ohutu eksisteerimise eeldus.»
Väljaanne uuris Simmilt, et kui filmides on palju näha luurajate välja vahetamist, et kas päris elus ka seda tehakse. «Päris tihti, kuid seda ei afišeerita. Mitte alati ei vahetata residenti teise residendi vastu. Väga tihti vahetatakse resident teene vastu. Või resident vahetatakse kolmandat osapoolt puudutav informatsiooni vastu. Sellised on mängu reeglid.»
Küsimusele, kas tema lootis ka vahetusele, vastas Simm jaatavalt ja lisas, et sel teemal leidsid aset koguni läbirääkimised.
«Eestisse sõitis Venemaa välisministri asetäitja ja kohtus meie ministriga. Kohtumine leidis aset ühes Tallinna restoranis ja see oli mitteametlik. Õhtusöögil otsustati minu saatus. Ilmselt ei jõutud kokkuleppele.»
Simm kinnitas, et välisluure esindajad ei püüdnud temaga kontakti saavutada.
Ogonjok küsis, kas ta tundis end petetuna. «Ma mõistsin, et mind jäeti maha,» tunnistas Simm. Kuni ministrite kohtumiseni pidas prokurör end üleval lugupidavalt, siis paar päeva hiljem muutus kõik. Võtsin kuuga alla 20 kilo, jutustas ta.
Simmi jutu järgi peeti ka tema naine kinni ja teda hoiti kinni ilma süüdistust esitamata. Siis lasti vabaks. «Seal tabas teda üleelamiste tõttu insult. Töökohalt lasti ta faktiliselt lahti. Poeg samuti. Püüti küündida ka tütreni, kuid tema töötab välismaal, seal on tugev ametiühing ja teda jäeti rahule.»
Ogonjok uuris, kuidas kodused suhtusid tema uude staatusesse spioonina. «See oli kõigile šokk! Ma elasin vaikselt ja rahulikult ning äkki see. Keegi ei teadnud midagi. Mõned ei suuda tänini uskuda. Lähedased jäid vaatamata igasugusele survele ustavateks,» rääkis Simm ja lisas, et peaaegu kõik sõbrad ütlesid temast lahti.
Venemaal pole Simm käinud juba kümme aastat. «Oli varjatud keeld komandeeringute poolt vaadatuna. Venemaa ei soovitanud riiki siseneda.»
Ogonjok uuris, millest ta unistas enne vahistamist. «Olin pidevalt komandeeringus. Aastas tuli umbes 30 ametlikku komandeeringut ja sama palju mitteametlikke. Tahtsin olla kodus, elada naisega maal ja tegeleda lastelastega. Valmistada memuaaride materjale.»
«Aga praegu?», küsis väljaanne. Ma kirjutasin päris palju, kuid kaitsepolitsei võttis kõik ära ja köitis minu toimiku vahele. Nii tekkiski tuhandeid lehekülgi paks süüdistus, jutustas ta.
Kas te palvetate vangla sööklas enne einestamist? Mida te jumalalt palute, uuris väljaanne edasi. Palun tervist oma naisele, et issand annaks jõudu meie peret tabanud raskuste ületamiseks. Aga peamine, tänan kõigekõrgemat kõigi nende eest, kes pole selga pööranud ja aitavad mind ning minu koduseid.
Kas te ei karda füüsilist kõrvaldamist, küsis Ogonjok. «Seda on juhtunud ja juhtub. Mõtlesin sellest ja ei välista siiani. Kaasaegsed tehnilised vahendid annavad selleks laialdasi võimalusi. Pärast minu skandaali ülespuhumist näeb ka minu «loomulik» surm vanglas üsna imelik välja ja kellelgi tuleks seejärel vastata paljudele ebamugavatele küsimustele.»
Kuidas teisse suhtub vangla administratsioon ja kinnipeetavad? See on erinev, rääkis Simm.
«Administratsioon tegutseb vastavalt kaitsepolitsei korraldusele, jälgib, kellega ma suhtlen ja millega tegelen. Valivad mulle sobivaid kongikaaslasi. Muus osas on suhtumine ühesugune ja võib isegi öelda, et hea, kuid on ka erandeid. Enamik kinnipeetavaid on neutraalsed. Tõsi, esineb ka ähvardusi. Kusjuures mitte oma mineviku pärast organites, vaid eelkõige koostöö pärast Venemaaga. Üldiselt ma ei igavle.»
Millega te vangis tegelete, uuris Ogonjok. Püüan elada ja uskuda, vastas Simm.
Intervjuud saab täies mahus lugeda