Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tshetsheenia iseseisvusvõitlust algusest peale saatnud pantvangikriisid on konfliktile küll maailma tähelepanu tõmmanud, samas ent kahandanud sümpaatiat tshetsheenide vastu.
Kui Moskva pantvangivõtjate eesotsas seisab Movsar Suleimenov (Barajev), siis tema on seni selles valdkonnas suhteliselt vähe silma paistnud - eriti võrreldes oma onu, möödunud aastal surma saanud Arbi Barajeviga.
«Kui» on siin kohane seepärast, et Movsar Suleimenov on Vene armee teateil vähemalt kaks korda juba surma saanud. Kõigepealt olevat ta hukkunud möödunud aasta augustis Arguni linnas, kus Vene vägede erioperatsioon olevat likvideerinud suure osa niinimetatud islami-erirügemendi juhtkonnast, sealhulgas rügemendi juhikoha oma onu surma järel üle võtnud Movsari.
See ei takistanud selle aasta kevadel mehel siiski jätkamast võitlust Vene vägede vastu Arguni ja Groznõi piirkonnas.
Vaid kahe nädala eest teatas Vene väegrupeeringu esindaja taas, et Movsar Barajev on erioperatsiooni käigus Komsomolskoje külas «likvideeritud».
Erirügemendis miinispetsialistina tuntud Movsar Suleimenov (Barajevi nime on ta kasutanud järjepidevuse rõhutamiseks oma onuga) on siiski jäänud eelmisel aastal surnud Arbi Barajevi varju, kelle arvele on kirjutatud enam-vähem kõik olulisemad pantvangijuhtumid alates 1996. aastast.
Agressiivne ja ahne Barajev
Islami-erirügemendi juhina tõusis Barajev pärast esimese Tshetsheenia sõja lõppu Rahvuskaardi juhiks, kuid 1998. aastal president Aslan Mashadov tagandas ta. Selle otseseks põhjuseks oli katse Gudermesi linnas ranget islamikorda kehtestada, kaudsemalt aga just korduvad süüdistused pantvangide võtmises.
Kuigi islami-erirügemendi ülesandeks oli jälgida shariaadi täitmist ja selle eirajaid karistada, olevat Barajev kasutanud üksuse juhi positsiooni rikastumiseks ehk pantvangide võtmiseks ja lunaraha nõudmiseks. Muide, väidetavalt olevat ta hoobelnud, et on isiklikult tapnud 170 inimest.
Barajevi tuntuimate pantvangijuhtumite hulka kuulub Venemaa eriesindaja Valentin Vlassovi röövimine 1998. aastal - kuigi seda on peetud ka Barajevist märksa suuremeelsemaks ja ausamaks hinnatud Baudi Bakajevi kätetööks.
Sama aasta oktoobris rööviti Groznõis neli britist ja uusmeremaalasest abitöötajat, kes aitasid taastada vabariigi telefonisüsteemi. Paar kuud hiljem sai teatavaks nende mõrvamine ja jubedusttekitaval moel olid vangide pead maha raiutud. Ka see mõrv on kantud Barajevi kontosse.
Terror algas ammu
Liiklusmilitsionäärist võimukõrgustesse tõusnud ja sealt taas langenud vaid 29-aastase Barajevi lõpp saabus möödunud aasta juunis, kui Vene üksused piirasid sisse Alhan-Kala küla ja viisid läbi väidetavalt ka tsiviilelanikele üsna veriseks kujunenud «erioperatsiooni».
Kuid kui ka Barajev on olnud viimaste aastate tuntumaid pantvangijuhtumite tekitajaid, ulatuvad sellised asjad seoses Tshetsheeniaga juba enam kui kümnendi taha.
1991. aastal, vahetult pärast seda, kui praeguseks kuulus väepealik Shamil Bassajev oli end vastselt iseseisvaks kuulutanud Tshetsheenia presidendivalimistel Dzhohhar Dudajevile alla jäänud, võttis ta osa reisilennuki ärandamisest, mis Mineralnõje Vodõst õhku tõustes lõpetas teekonna Türgis.
Järgmine tuntum pantvangikriis jääb juba esimese Tshetsheenia sõja aega, kui samuti Bassajevi juhitavad võitlejad hõivasid 1995. aasta kuumal suvel Budjonnovski haigla, võttes pantvangi enam kui tuhat inimest.
Toona ei jäänud Vene võimudel muud üle kui lubada pantvangivõtjatel Tshetsheeniasse tagasi pöörduda - niigi tõi kriis kaasa üle saja ohvri.
Vaid pool aastat hiljem juhtis praegu Venemaal eluaegset vanglakaristust kandev Salman Radujev salka, mis võttis veelgi enam pantvange Tshetsheenia piiri lähedal Dagestanis Kizljari linnas.
Radujevi tagasitee kodumaale oli valulisem ning tubli osa tema salgast hävitati Pervomaiskoje külas. Ta ise siiski pääses ja korduvatele surnukskuulutamistele vaatamata võeti lõpuks kinni kaks ja pool aastat tagasi.
Vaid nädal pärast Kizljari kriisi algust toimus uus pantvangikriis Mustal merel, kus sedakorda mõned türklased ja venelased hoidsid laeval kinni 255 inimest, nõudes Vene üksustelt Radujevi salga ründamisest loobumist.
Pärast sõjategevuse lõppemist 1996. aastal muutus Tshetsheenia mõningate kommentaatorite hinnangul kuritegevuse «mustaks mülkaks», kus pantvangide võtmine ja lunaraha nõudmine oli levinud ja tulutoov amet.
Kui ka see hinnang on üle pakutud (teise arvamuse kohaselt seisid selliste aktsioonide taga olukorda Tshetsheenias ebastabiilseks muuta püüdvad Vene eriteenistused), on fakt ometi, et kolme nii-öelda rahuaasta jooksul toimus sadu pantvangijuhtumeid.
Teise Tshetsheenia sõja kõige markantsem pantvangikriis oli mullu märtsis, kui kolm tshetsheeni ärandasid Istanbuli suunduva lennuki ja sundisid selle maanduma Saudi Araabias.
Üks viimaseid suuremaid otseselt Tshetsheeniaga seotud pantvangijuhtumeid leidis aset tänavu mais, kui Türgis pidas relvastatud mees hotellis 13 inimest mitu tundi kinni, nõudes Tshetsheeniale iseseisvust.
Samas on ka teise Tshetsheenia sõja aastail inimröövid Tshetsheenias ning ümbruskonnas jätkunud. Kõige sagedamini on nende ohvriks langenud abiorganisatsioonide töötajad.
Alles paari kuu eest, pärast seda kui Dagestanis oli röövitud üks nende hollandlasest töötaja, teatas oma tegevuse lõpetamisest Põhja-Kaukaasias abiorganisatsioon Arstid Ilma Piirideta.
Veidi varem oli peatunud mitu ÜRO abiprogrammi, kui juulis rööviti Venemaal UNICEFiga koostööd tegeva abiorganisatsiooni Druzhba juht Nina Davidovitsh.