22. veebruaril saab kaheksa aastat päevast, mil 1983.a. nn. Brundtlandi komisjoni moodustamisega käivitatud ja 1992.a. Rio de Janeiro keskkonnakonverentsil valjult maailmale kuulutatud säästva arengu idee ka Eestis seadusesse kirjutati.
Kaheksa-aastane vajab kantseldamist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1995. aasta talvel oli küll uhke kuulutada, et oleme Costa Rica järel üldse teine riik, kus säästva arengu seadus olemas on, aga eks ta pigem poolhämminguga vastu võetud: vaid üldisi seisukohti kinnitavad raamseadused olid toona veel uus asi. Seaduse koostamise pea-taganttõukaja Andres Tarand muheleb praegugi, kui meenutab, mis tookord asju libedamalt sujuda aitas: “Igatahes olin ma peaminister ja see oli oluline tegur, et seda vastuvõtmist kiirendada.” Aga eriti 1997. aasta suvel tulnud seaduse täiendused tõid ka vähemalt ühe olulise sisulise muutuse: mitmetes sektorites ja elualadel tuli hakata koostama arengukavasid. Veel mõni aasta tagasi olid mitmed juhtivadki poliitikud nimetanud igasugust planeerimisettepanekut katseks sotsialismi restaureerida. Normaalselt, see on asjalike parandustega jälgitav arengukava peaks garanteerima selle, et iga valitsusevahetus ei tooks kaasa kardinaalseid muutusi. Seda, et mõnigi asjalik arengukava paraku praegu pärast vastuvõtmist piltlikult öeldes riiulile tolmu korjama jääb, peab Tarand kogu ühiskonna poliitilise ebaküpsuse näitajaks: demokraatiat raamatust ei õpi: “Inimesed – head nagu nad on – omandavad selle tavade ja harjumuste kaudu: et nii on ikka tehtud ja nii on ilus, ning nii ei tohi teha, sest nii ei ole ilus! See on Eestis praegu puudu ja ega siin otse kedagi süüdistada ei saa – me pole saanud küllalt aega harjutada.” Liiga lühikese, vaid kümmekond aastat väldanud “harjutusaja” arvele kirjutab Tarand näiteks ka selle, et omandi ja loodushoiu vahekorrad pole piisavalt hästi reguleeritud. Oleme ju muidu ikka ennast loodussõbralikuks kiitnud, kui asi puudutab aga meile veel uudset isiklikku omandit, siis tikume häid tavasid kergesti unustama. Et seisud kiiremini paraneks ja kaheksa aastat tagasi ilmale aidatud laps tegusam oleks, tuleks Andres Tarandi arvates tõhustada parlamendi kontrolli: “See tähendaks võib-olla ka ühe spetsiaalselt selleks moodustatud komisjoni tegemist, kus peaksid istuma inimesed, kes on huvitatud asjade vahelistest seostest ja kogu maailma probleemidest rohkem, kui näiteks ainult Eesti maksupoliitika.” Ei maksa oma tegevusetust varjata käegalöömisega – et oh, mida meie, väiksekesed, ikka muuta suudame, maailma tulevik otsustatakse mujal. Just väikeriigid võivad mõnegi protsessi hoopis sujuvamalt käima lükata. Näitena sobib siia kindlasti meist vaid veidi suurem Costa Rica – seesama, mis kõige esimene riigina säästva arengu seaduse vastu võttis. Suudeti ju seal kümnekonna aasta eest pöörata vihmametsade bilanss positiivseks – ohjeldamatut raiumist asendas istutamine. Riigile tõi see rohkesti tuntust ja tunnustust.