Kui kõik läheb õnneks, peaks täna leidma heakskiitmist Euroopa Liidu lävel oleva Küprose ühendamise rahuplaan. Missugune on aga seni kaheks jagunenud saareriigi taust ja ajalugu?
Küprose rahuprotsessi okkaline tee
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ELi praegune eesistujamaa Kreeka on koostöös ÜROga teinud kõik selleks, et tänaseks kuupäevaks planeeritud rahuplaani heakskiitmine kulgeks tagasilöökideta ja et märtsis aset leidvad rahvahääletused lõhestatud riigi mõlemas osas võimaldaksid jõuda liitumislepingu allakirjutamistseremooniani 16. aprillil.
Vastasel korral liitub euroliiduga vaid nn ametlik Küprose Vabariik ning Türgi jääb tõenäoliselt ilma ajaloolisest võimalusest saada kutse eurokõnelustele, mis mõõdaks riigi liitumisküpsust majanduslikust ja poliitilisest vaatenurgast. Nii nagu Kreeka sidus omal ajal idalaienemise ja Küprose kandidaatmaaks arvamise, sõltub Türgi kui võimaliku kandidaatmaa saatus praegu Küprose probleemi lahendamisest. Probleemi lätted peituvad aga kauges minevikus.
Kreeklased olid saare esimesed asukad juba 15. sajandil eKr. 647. aastal vallutasid Küprose araablased ning saar jäi kolmeks sajandiks Bütsantsi ja Araabia, kristluse ja islami vastasseisu kajastama.
Ristisõdijad saarel
12.-16. sajandini on Küprose ajalugu seotud ristisõdijatega - Richard Lõvisüda, Lusignani dünastia kuni ajani, mil kuninganna Catherine Cornaro ajal veneetslastele pärandatud valdused lähevad Ottomani türklaste impeeriumi koosseisu. Sellest ajast pärineb ka saare türgi kogukond.
Ottomani impeeriumi nõrkuse kasutasid omakorda ära inglased, kes muutsid saare oma kolooniaks 1878. aastal. Küprose kreeka kogukond nägi Briti ülemvõimu pääsemisena, uskudes naiivselt, et peagi saab teoks Enosis ehk ühinemine emamaa Kreekaga, nagu see juhtus teiste Joonia mere saartega.
Ka 1955. aastal vallandunud relvastatud ülestõus ei viinud unistuste täitumisele. 1960. aastal iseseisvunud Küprose Vabariik pakkus vähemalt türklastele meelerahu, kuigi üsna viivuks (niikaua, kui riigi poliitika oli põhiseadusega vastavuses).
Juba 1964. aastal oli vaja tuua saarele ÜRO rahuvalvejõud, mis jahutaksid maha lõkkele lahvatanud kired. Konflikt kulmineerus 1974. aastal, mil Ateena sõjaväeline hunta mahitas äärmuslasi ja aitas terrorirühmitustel EOKA (Küproslaste Võitluse Rahvuslik Organisatsioon) kukutada president Makariose.
Türgi ei kõhelnud kaua ning okupeeris 37% saare põhjaosa territooriumist. Kurbmäng oli alanud. Lõunas elanud türklased ja põhjas elanud kreeklased osutusid sõjapõgenikeks omaenese maal, mis pindalalt on neli korda väiksem kui Eesti.
2002. aasta lõpus valminud ÜRO rahuplaan nägi ette Bosnia-Hertsegoviina tüüpi föderatsiooni moodustamist, mis koosneks kahest võrdsest osast eraldi politsei- ja kohtusüsteemiga.
Ühisriigi mudel
Ühisriigis oleks kahekojaline parlament ja iga kümne kuu tagant roteeruv presidentuur. Välisministri ja euroministri portfellid saaksid vastavalt kreeka ja türgi kogukondade esindajad.
Veel saavad 85 000 kreeka põgenikku õiguse naasta oma kodukohtadesse. Siin peitub aga ka ilmselge uue konflikti alge. Nimelt on vahepeal Põhja-Küprosele asunud umbes 100 000 uusasunikku Türgist, kes peaksid oma koha loovutama neile, kel selleks rohkem «õigust».
Saksa-Prantsuse mudel võiks ju ideaalis kujuneda näidismustriks Kreeka-Türgi omavahelisele läbikäimisele, pingelõdvendusele ja rahumeelsele koostööle, kulmineerudes Küprose probleemi lahendamisega. Kuid skeptikutel on põhjust ka sel korral viidata mõningatele ähvardavatele karidele sel okkalisel teel.
Esiteks, keset peaaegu kolmkümmend aastat kestnud eraldatust ja ohutunnet on loodud teineteisest vaenlase kuju külg külje kõrval elavate kreeka ja türgi kogukonna liikmete jaoks. Teiseks, tänane Küpros on riik ilma rahvusliku identiteedita. Pole olemas küproslasi, on vaid kreeka ja türgi kogukonna liikmed.
Kolmandaks, ka siis, kui väline surve toimiks piitsa ja prääniku mehhanismil taasühinemise kasuks, on ikkagi piisavalt palju neid inimesi, kes sellest taasühinemisest ei võida, kaotades senise poliitilise prestiiži (Põhja-Küprose Türgi administratsioon) või sootuks elukoha (uusasunikud Türgist).
Eiki Berg
TÜ rahvusvaheliste suhete dotsent