Priit Tamboom,
Nanjing
Eesti tudengi kogemus Hiina karmist SARSi-karantiinist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõned nädalad tagasi tuli pähe idee külastada Pekingis elavat Saksa sõpra Moritzat. Mõeldud, tehtud, ning leidsingi end rongijaama piletirüseluses.
Kahjuks olid kõik istekohad välja müüdud ja mul ei jäänud muud üle, kui osta seisukoht ning proovida 18 tundi kestvat «tõelist» rongimõnu.
Odavaim seisupilet maksab Hiinas ligikaudu 200 Eesti krooni, mis teeb ühe kilomeetri hinnaks 20 senti. Nii ma siis vuhisesin pealinna poole, vahel istudes, vahel seistes - nii kuidas õnn parasjagu naeratas.
Moraali hoidsin üleval, lugedes raamatut Mao Zedongi võimsatest reformidest.
Pekingis ootas mind juba veidi ärevil õhkkond, ning osa edumeelsemaid noori hiinlasi kandis ka maske. Kogu see uus õhkkond andis mullegi reaalselt tunda, sest märkasin, et väikese kõheduse saatel olin isegi maski müüjate juurde sappa asunud, et soetada oma esimene kaitsemask.
Samal aja tõdesin, et inimene on ja jääb oma ümbritseva keskkonna peegelpildiks, sest miks ma muidu ei tundnud mingit erilist hirmu loksudes saja inimesega külg külje kõrval ühes vagunis, kuid muutusin murelikuks kohe, kui Pekingis paari maskikandjat kohtasin.
Mõni päev hiljem rääkis valitsus esimest korda avalikult SARSi ohtlikkusest ning ilmavalgust nägid ka uued usutavad arvud SARSi leviku kohta. Pekingis avaldati seepeale kohe nimekiri kõige ohtlikumatest hoonetest ja piirkondadest.
Pärast seda ühe-kahe päevaga hakkas suurem osa inimestest kandma maske ning olemasolevatele kuulujuttudele lisandus ohtralt uusi. Samal aja hakkasid klubides toimuma noorte anti-SARSi peod, kus kõigile pidulistele oli maski kandmine kohustuslik.
Inimtühi linn
Mõne aja pärast otsustas sõber Moritz nakkushirmu tõttu kavandatust varem tagasi koju Saksamaale pöörduda. Saatsin sõbra ära ning hõivasin pikemalt mõtlemata tema üüritud korteri, et rahulikumalt linna uudistada.
Tegelikult oligi see parim aeg külastamaks peaaegu inimtühje vaatamisväärsusi, ka tänavad olid Hiina kohta ebatavaliselt inimtühjad ning oli tekkinud mõnusalt lõõgastav «turistidevaba» õhkkond.
Nanjingi tagasi minnes kandsid Pekingi raudteejaamas aga juba pea kõik inimesed maske ning osa inimesi olid kasutusele võtnud isegi kaitseprillid. Üldine õhkkond oli aga ootamatult rahulik ja vaikne, mis pole Hiina raudteejaamadele kaugeltki mitte iseloomulik.
Niipea kui olin jõudnud ülikoolilinnakusse, pidin kohe mõõtma temperatuuri ning spetsiaalne buss viis mind otse haigla karantiiniosakonda. Veetorude avarii tõttu ei võtnud haigla aga kedagi vastu ning seepeale lubati mul parema lahenduse puudumisel koju minna. Arstid panid mulle peale range keelu ülikooli minna ja vähemalt kaks nädalat kodus istuda.
Järgmise päeva hommikul kuulsin üllatusena uksel kloppimist ning sain enne järjekordset karantiinisõidutamist napid viis minutit asjade pakkimiseks.
Enne haiglasse minekut tegin taas läbi arstliku läbivaatuse, kus kontrolliti temperatuuri, võeti verd ning paluti teha röntgen. Viimase protseduuri mõttetus ajas küll meele turri, sest ilma igasuguse haigustunnuseta ei tuleks ju pildistada.
Selles olukorras paistis hästi silma, kui suure kaaluga on ametniku sõna üle arsti mõistuse.
Elu karantiinis on üldiselt üsna muretult rahulik koos rutiinsete söögikordade ja temperatuuri mõõtmistega. Olukord muutus kaunis ärevaks siis, kui mul tekkis, kes-teab-millest, äge kõripõletik, mis kuulub teatavasti ka SARSi sümptomite hulka.
Hirm ja õud
Peas hakkasid kohe keerleme kõikvõimalikud versioonid nakatumisest, millele lisas vürtsi see, kui nägin haigla toidusanitari kahtlaselt higistamas ja kõikumas.
Igatahes öösel ei suutnud enam kuidagi uinuda ning higistasin kõik särgid läbimärjaks. Kui ma otsustasin kella nelja paiku hommikul ennast kraadida, siis olin olukorras, kus sõna otseses mõttes olin valmis vastu võtma oma esimesi SARSi-köhatusi.
Lõpuks oli muidugi üllatus suur, kui kraadiklaas näitas vaid napi 36,8 kraadi. Hommikul kirjutas arst välja rohud ning sama päeva õhtuks oli kurguvalu juba leebunud.
Võin öelda, et suhtun pärast juhtunut SARSi vaoshoitud kartusega, kuid palju rohkem kardan hoopiski siinset liiklust.
Olen pealt näinud mitmeid kõhedaid õnnetusjuhtumeid ja ei maksa unustada, et maailmas sureb malaariasse kümme korda rohkem inimesi päevas, kui on tänaseks surnud SARSi.
Priit Tamboom on TTÜ tudeng, kes täiendab end alates eelmise aasta augustist Hiina Nanjingi ülikoolis (http://nativeland.kolhoos.ee)