Kristlikus kirikus on tänapäeval mitte üksnes oma usus kõhklejaid, vaid ka neid, kes ütlevad välja, et nad Jumala olemasollu enam ei usu. Kopenhaagenis on sattunud meedia tähelepanu keskpunkti Taani kirikuõpetaja, kes väidab, et ta ei usu ei Jumalasse ega hinge surematusse.
Taani kirikuõpetaja arvates ei ole Jumalat olemas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Usundid ei ole teatavasti maailmast sugugi kadunud ja sageli on religioon tihedalt seotud isegi poliitikaga. Kosmoseuuringud ja rohkearvulised avastused bioloogia valdkonnas tunduvad süvendavat lõhet usu ja loodusteaduste vahel, ent samal ajal on mitmeid ülemaailmselt tuntud õpetlasi, kes on sügavalt usklikud. Ja samal ajal ei eita tänapäeva teaduse saavutusi isegi paavst. Kuid ühtlasi selgub, et on kirikutegelasi, kes ei usu nüüd enam ise Jumala olemasolusse. Põhjamaades, kus kristlus on praeguseks üle tuhande aasta vana, näib see religioon oma positsioone kaotavat. Selle põhjuseks võib olla islami ja teiste usundite järjest suurenev mõju multietniliseks muutunud Euroopale, kus ristiusu sallivust üha rohkem ära kasutatakse, et uute rahvusgruppide huvisid demokraatia mängupiirides aina ägedamalt peale suruda. Kuid muutumas on ka kristlus ise ja selle suhtumine mitte üksnes teadusse, vaid ka usuasjadesse. Selle üheks näiteks on Taanis viimastel päevadel meedias rohkesti kõneainet pakkunud pastor, kes väidab pärast 25 aastat kestnud jumalasõna kuulutamist, et tema Jumala olemasolusse ei usu. Pastor Thorkild Grosbøll peab seda kodanikujulguseks, kui ta ütleb, et kolmandik tema kolleegidest on sama meelt, kuid ei söanda seda välja öelda. Esimesel pilgul võiks ju tunduda, et see on pehmelt öeldes lihtsalt erandjuhtum, aga teisest küljest, kui pastori isik kõrvale jätta, on tegemist siiski sügavamaleulatuva probleemiga. Pastor Grosbøll leiab, et kirik peaks kogu mütoloogilise ballasti maailma loomisest, pärispatust, inglitest, keerubidest, imetegudest jms. kõrvale heitma ja mõistukõnest loobuma, et hingekarjane saaks kogudusega arutada tänapäeva probleeme kaasaegsel teaduslikul tasemel. ”Ma ei usu Jumalasse kui seletusse kõige kohta. Maailm ei ole Jumala loodud ja Jumalat ei saa kasutada argumendina mitte millegi kohta. Minu jaoks on Jumal küsimus. Ta on keeles olemas ja me räägime temast mõtestatult, aga me räägime mõtestatult näiteks ka Robin Hoodist. Jumal on ilus ja poeetiline sõna, aga kui seda kasutatakse, siis arvavad inimesed, et räägitakse mingisugusest vanaaegsest jumalast,” räägib pastor. Grosbølli arvates on kirikuskäimine on muutunud formaalseks toiminguks. Pühakojas käiakse üksnes kirikupühade ajal ja selleks, et lasta end paari panna, lapsi ristida või matuseid korraldada, kuigi keegi ei julge tunnistada, et ta jutlusi tõsiselt ei võta. Kantslist peaks saama uskmatuse kõnetool, koht, kus saab rääkida kõigist probleemidest ja konfliktidest. Pastori ultraradikaalsed jutlused on viimastel päevadel saavutanud suure populaarsuse ja ta esineb kirikus pidevalt täissaalile. Taani usuasjade minister on öelnud, et hingekarjase tegevusele hinnangu andmine ei kuulu tema kompetentsi, ja et see, kas ta võib oma jutlusi jätkata, peab jääma piiskopi otsustada. Pastori enda sõnul on ristiusk etendanud olulist rolli selleks, et Taanist saaks tsiviliseeritud riik ja Piibel on kahtlemata kultuuriloolises mõttes ülimalt oluline teos. Küsimus traditsioonilisest usust näib siinjuures kõrvale jäävat, aga kas pastori julged mõtteavaldused religiooni ja teadust ka lähendada suudavad, seda näitab tulevik.